Ma olen ikka täiesti lootusetu juhtum. Kuigi praeguseks kellaajaks koguni veidi lootusrikas lootusetu juhtum.

Sobiv laul ka siia...

Mitte miski ei tundu täna rõõmu pakkuvat. Kõik paistab kõle ja tühi ja kurb. Vajan kallistust. Sellist päris siirast head kallistust. Kust ma saaksin selle?

nõrk

EI! Eieieieiei. Veel päeval oli mul tunne, et ma saan hakkama sellega, mis pähe võtsin omale. Nüüd on nii feilimistunne. Leiutan vabandusi, et ehk veel sel reedel... no ja peale reedet uued ja uued vabandused. Ja nii ta läheb. Ma ausaltöeldes ei arvanud, et see nii raske on. Miks kõik alati minu jaoks NII raske on? Näiteks dieet? Vaatan oma keha, astun kaalulegi ja tunnen ja näen ning pole rahul, ometigi ei tee midagi asja parandamiseks. Oehh. Nõrk. NÕRK.

Kui me teame, mis meid õnnelikuks teeb või teeks, siis mingil väga veidral kombel tundub, et see miski hakkab igal sammul meil käest libisema. Kas see ongi kaotusekartus, kui hirmust millestki ilma jääda, me muutume järsku raidkujudeks keset kõrbe? Üksi, liikumatu, kadunud ilma teadmisteta, kuidas ennast leida. Me reageerime, mõtleme asjad enda peas imelikeks, me arvame, et nii saabki hea...Ainus, mis juhtub on see, et me kaotame viimsegi sideme sellega, mis tegelikkuses oluline on ning leiame ennast kaose keskelt, kust tagasiteed ei tea ning teed edasi ei näe.

Meie soovid on liiga tihti meie heaolu vaenlased ning meie heaolu on liiga tihti meie vaimse ja emotsionaalse tervise vaenlane.

Aga mis siis, kui see kõik on hoopis teisipidi? Meie draamadest saavad järsku meie enese iroonilised komöödiad. Meie tahtest saab meie pohuism. Meie hoolivusest saab meie üksindus ning meie üksindusest saab põhjus otsida endale koht kusagile...kellegagi...midagi, mis oleks meie tänapäev.
Lepime sellega, et pole meie võimuses muuta reaalset sürreaalseks ning kaotada piiri meie teadvuse ning teadmatuse vahel. Küll aga on võimalik hajutada tunne, et me oleme üksi, kuna kõik meile oluline on meie peas. Seega, kuna mälestused kõikidest läbudest, pidudest, nimetutest nägudest, nägudeta sõnadest, sõnadeta tunnetest toidavad meie mälestusi. Meie mälestused toidavad meid hauani.

tekst by Rait !

Nüüd siis ongi kõik. Tasakaalu uuesti leidmise nimel lahkun vähemalt septembrikuuks alkoholiekraanilt. Jah, ma saan hakkama küll. Sest ma tahan. Kõik, kes tahavad, saavad. Edu teile, kes te endiselt viibite alkoholimaailmas. Küll minagi kunagi tagasi tulen. Loodetavasti hiljem, mitte varem.

Tegelikult oli ideaalne lõpetus sellele, mis aasta aega kestnud on. Selline hea viimane nädalavahetus. Palju naeru ja muusikat.

Sa võid oodata oma sõpradelt kõike. Justkui loota, et nemad ju mõistavad ja aitavad. Ja ma ei nurise, mul on roppumoodi sõpradega vedanud. Aga naljakas on, kuidas mõnikord saad abi inimestelt, kellega tegelikult üldse sügavamalt kokku puutunud ei ole. Ja see, kuidas nad oskavad su hingekeeltel mängida... see on lihtsalt ilus.

Mõni asi on nii vale, et see muutub kogu oma vales olekus suisa ägedaks. Tahaks öelda, et koguni õigeks, aga see oleks liialdus. Ilmselgelt ma olen endiselt naiivne. Aga mida iganes. Mida faking iganes.

Suren. Homme elan jälle.

Kuidas on võimalik korraga 10 h magada? Olen täiesti uimane. Kell pool kaheksa õhtul voodisse viskuda ja kell pool kuus hommikul äratuskella peale virguda. Müstika.

No ikka üldse ei ole enam harjunud nii vara ärkama. Ja ammugi pole harjunud normaalsel ajal magama minema, tänagi olin veel kell pool kaks öösel täiesti ärkvel ja juba enne poolt kuut ronisin voodist üles. Unevõlg. KOhviiiii. Ja tööle ...

Magasin ja ärkasin karjumise peale. Õues kisendas keegi naine meeleheitlikult appi. Kuulsin justkui keegi oleks millegagi virutanud. Koer haukus. Ja siis jäi äkki kõik vakka. Päris hirmus. Löödi keegi maha? Käisin õues, aga ei näinud küll midagi. Hull maailm ikka.

Istun siin oma toas. Tajun häguselt, et väljas paistab päike. Tumedad kardinad on akende ees. Tahan pimedust ja tahan peitu maailma eest. Varsti teen ka seda. Veel üks nädal ja siis... Andke andeks kui ma enam telefonile ei vasta või kirjadele või uksekoputustele. Sest ma lihtsalt ei suuda enam... olemas olla. Tahaks talveund. Sest talv on hinges niikuinii. Kõik on jääs. Teatud olukorrad panevad jää sulama, aga ajutiselt. Kiire uuesti külmumine.
Kõik on nii katki ja paha. Mina olen katki ja olen ka paha. Teen asju, mida mulle teha ei meeldi. Olen inimestega, kelle vastu ma midagi ei tunne. Lõputud ööd. Näod. Käed. Ma ei taha enam. Kõik.

Mulle nii meeldivad otsekohesed inimesed. Milleks see ümber nurga jutt? Kui tahad midagi teada - küsi. Ja nii ongi. Kas sa saad sellise eksprompt küsimuse peale ka ausa vastuse, on iseasi. Minu poolt alati! Vihkan valetajaid, vassijaid üle kõige siin maailmas.

Ole selline, nagu oled ja kui sa teistele sellepärast ei meeldi, siis käigu nad kõik kuradile.

Ma vajun. Ma vajun kusagile... ise ka ei tea kuhu. Vabalangemine. Täiesti üksi. Totaalne kurbus haarab haarab ja keerutab mind siia ja sinna. Vasakule ja paremale ja lükkab ühe alla alla alla mäest. Alla. Ma vajun kusagile.

Kuhu see suvi niii äkki kadus? ilm on ikka ekstreem... talv oma pakasega, suvi oma kõrbekuumusega ja nüüd siis hakkas vist sügis pihta oma vihmadega. Kõik on viimse vindini keeratud. Ime siis pole, et inimesedki üle vindi!

Aili jätab maha mu siia Tartusse nüüd. Aga loodan, et leaid sealt Pärnust midagi erilisemat kui see, mis siin toimub. Love you!!

Loobusin eile õhtul linna peale minekust ja läksin normaalsel ajal magama. Ärkasin kell kuus hommikul ja vihma ikka sadas... sajab veel ja veel. Ma nii armastan vihmaseid hommikuid. See värskuse lõhn õhus ja vihmapiiskade langemise hääl aknalaual. Vihmas jalutada. Vihmas joosta. Vihma vaadata ja tunda. Nii ilus. Nii nii ilus, et suisa eriline tunne on ja undki ei ole.

Puhkus ongi läbi. Kaheksa nädalat suhtekeeriseid, nalja, naeru ja nuttu, uusi sõpru, pidu ja pillerkaaritamist, enesekaotamist, -otsimist ja uuesti leidmist, draamat ja komöödiat, emotsioone ja emotsioonitust... kõike sai. Enne veel pole nii kirjut suve olnud! Homsest jälle tööinimene. Isegi ootan. Sest kaua võib ühe ringi raadiuses pöörelda?

Tegin akna pärani lahti. Vihma lõhn ja mööduva rongi müra ronisid tuppa. See on nii hea. Kuulata vihma häält on nii ilus. Mul läks tuju paremaks.

Hetkel. Just praegustel mööduvatel sekunditel. Hetkel ma vihkan kõiki inimesi. Kõiki. Hetkel. Sekunditel.

Olles ennast välja maganud, ütlen lihtsalt - see seltskonnateema on üks igavene sitt. Miks peavad kõik inimesed omavahel üldse kuidagi seotud olema? Kohtad enda jaoks täiesti uut inimest ja siis selgub, et teate mõlemad toda ja toda ja toda ka. Ja lõpuks tuleb välja, et olete mõlemad üksteisest asjugi kuulnud. Elagu klatš! Aaah.
Magasin terve päeva maha, telefonil on aku tühi ja laadija on ilmselgelt Rõngu jäänud, olen pahur ja tahaks sellest negatiivsest emotsioonidelaengust kuidagi vabaneda, aga ei tea kuidas.

Mehed ja nende koodeksid. Mida võib ja mida ei või. Aaaaah. Karjuda tahaks.
Ma ei vabanda selle ees, kuidas mina ennast terveks ravin...temast, kes ta mu murdis. Ja püha püss, mind ei peaks sugugi huvitama mida ükskõik kes neist minust arvab. Mina olen hea inimene. Mina polnud see, kes selle pasa teele lükkas. Ja kurat, kohe kindlasti ei ole mina see, kes selle pasa sees nüüd suplema peab.

Eile tuli Silmakliiniku juures mulle teretades ligi nii 50ndates naisterahvas. Viisakalt pakkus mulle mingit teatmikku, arvates, et mul võiks seda vaja minna. Viskasin pilgu peale, teatmiku kaanel seisis mustas kirjas üksainus küsimus - kuidas üksildusega toime tulla? Kas ma näen tõesti nii lootusetu välja, et võhivõõradki mulle abi tahavad pakkuda? SUht feil tunne tuli, ütlesin kiirelt, et ei vaja sellist asja ja pms jooksin koju.

Kuidas Tema sõbrad küll kogu aeg mu teele satuvad?

Kusagil kaugel on üks maa, kus elab teine mina. Minu teine mina on õnnelik sellel maal. Seal ongi kõik õnnelikud. Seal elavad meie kõikide teised minad. Meie, kes me tunneme pidevalt end mitteõnnelikena. Vahepeal end õnnelikuna tundes külastame tegelikult astraalselt seda teist maad, seda teist mina. Meie õnnelikud minad on siis meie õnnetutes minades.
Nende kahe maa vahel on neutraalne maa. Nagu Šveits. Hetkel viibin minagi Šveitsis, sest ma ei tunne mitte midagi. Täiesti tuim.

Tüüpiline. Ma tulen Rõngu plaaniga olla siin mitu päeva ja teise päeva pärastlõunaks on täielikult kopp ees ja tahaks ära Tartu. Tartuff ka algas täna ja... ah, mai suuda olla siin üle 24 h lihtsalt. Täiesti lõpp, sest tegelikult ma nii armastan oma kodu.

Lõhestunud-nihestunud isiksus olen. Poolik ja alati midagi otsiv. Millal ma küll inimeseks saan?

Käisime eksprompt-reisil Leedus Mooniga. Nii nii mõnus oli. Hääletades kohtasime toredaid, väga toredaid ja vähem toredaid ja päris troppe. Esimese öö saime magada rukkipõllul koos telgi all sibavate põlluhiirtega ja öösel kaela sadanud tormiga. Palanga kliima oli ka täiesti troopiline, aga sellegipoolest oli iga hetk nauditav.

Peidan end nüüd mõneks ajaks ära.

Tegin öösel kaks suurt viga! Ma ei hakkaks täpsemalt seletama, aga see on kindel, et ma olen ikka totu küll.