kui zavoodis liiga palju juua

Oi põrgut. Kui ma üksikasju ei meenuta, siis oli eilne zavood fun fun fun. Kõige elavam õhtu seal siiamaani, ütleme nii. Välja arvatud see, et poole viie aegu hommikul kõige kohutavamat klubimuusikat lasti. Wtf!? Sai joodud, naerdud, tantsitud, suudeldud, veel joodud, veel naerdud, veel tantsitud ja veel suudeldud. Like I said -fun! :D Kõige armsam tänase päeva juures on see, et pohmelli ei ole. Mitte mingisugust. Ärkasin kell kolm, kerge unekas vaevab, aga see on ka kõik, mis ma sellise käitumise eest saan. Aga kuigi oli so fun, ei julge ma nüüd mõnda aega zavis oma nägu näidata. Krt küll, vihkan kui inimestele haiget teen. Vihkan ka seda kui järgmisel päeval kahetsen. Seega, püüan üle olle kõigest ja mitte midagi kahetseda! Kõva sõna kui ma seda suudan, sest tegelikult olen ma meister kahetseja! Ja kuigi üritan mitte kahetseda, siis oma nägu ikkagi mõnda aega sinna ei näitaks! :)

lasteaeda unustatud

Mulle ei mahu pähe, kuidas saab oma last lasteaeda unustada. Täna toimus siis selline tore intsident, et pool seitse õhtul passisin oma rühma vahva plikatirtsuga pimeda lasteaia peavärava ees ja ootasin tema vanemaid. Hetkel, mil parasjagu Tiigi tänava laste turvakodusse helistasin lapse emme ka lõpuks saabus. Põhjus - unustamine! Ma olen siiamaani tige. See polnud mitte esimene kord niimoodi unustada! Tüdruk ise suhtus sellesse kõigesse maru hästi, veerand seitsme ajal teatas mulle kõlaval häälel, et temal on süda täis. Küsisin, et miks siis. Sellepärast, et emme mulle järele ei tule, vastas tüdruk. Üritasin nii ema kui isa numbril keskelt läbi viiskümmend korda helistada, ikka piip-piip-piip. Hiljem muidugi selgus, et need numbrid ei ole neil enam ammu kasutusel! Numbrivahetus on üks väga oluline asi, mida lasteaeda teatada. Igastahes on mul väga hea meel, et ma ei pidanud last turvakoduga traumeerima. Hea meelega oleksin ta enda juurde toonud, aga pärast saa niimoodi veel lapseröövi süüdistus ka!

Unetu keha

Unetus vaevab mind taas,
leban ärksana akna all maas,
silmi pilgutan korraga vähe,
unne suikvele enam ei lähe.

Vaevu kuulen südamelööke,
kestab edasi ikka see öö veel,
valust rebenend sajast kohast,
mürki haavadest välja vohab.

Tõmbleb piinatud väsinud keha,
tahaks midagi kaunimat teha,
kätevärina algaval saatel,
sooviks ihu vaid tukkuda maanteel.

Ei kuuleks,näeks ega tunneks
kui suigutaks lõputa unne
üks kihutav masin mind teelt.
Minema siit! Minema veel.


25.11.09, kell 04:42

OTSIN KORTERIT !!!

Kas keegi teab kedagi, kes üüriks hinnaga max 1500.- ühetoalist korterit? Ma jumaldan korterit, kus elan, aga nagu selgus - see üür käib mul üle jõu kui ühte kuusse tekib äkki hingetoru põletik ja kõigest 9 tööpäeva. Tuleb kolida, pole midagi parata! Ootaksin heameelega juunikuuni, kuna siis tudengid lahkuvad linnast ja üürid alati veidi langevad, aga varem peaks vist ikka. Sellel korteril on leping veebruarini. Et tjah, kui keegi midagi kuuleb teab, siis paluks mulle teada anda. Aitäh!

Arvesse tuleks võtta, et mul on kassikene ka!!!

Oiappike, ei saagi tööle veel! Järgmisel kuul (jõulukuul!) saan vaevu vaevu siis üüri ja kommunaalid ära maksta, hea kui kassile süüa jaksan osta. Suurest masendusest läksin siis talvepükste jaoks kõrvale pandud rahaga terranovasse. Milline viga! Ostsin kleidi ja kaks seelikut ning hiljem vero modast veel ühe pluusi ka. Deem. Naiselikud nõrkused. Miks ma ometi kaltsukatesse ei läinu?! Aga niii ilusad riided olid. Ei suutnud aint ühte valida neist (A)!

Mul on mingi müstiline külgetõmbejõud viimasel ajal. Mehi tõmbab minu poole, nagu kärbseid moosipurgi kallale. Sitt võrdlus võibolla, aga tõepoolest. Mis mõttes nagu? Mis toimub?

Miks headel inimestel ei vea?

Heade inimestega peaks juhtuma HEAD asjad. Head inimesed peaksid olema õnnelikud. Head inimesed peaksid saama kõik! Ometi on sageli nii, et heade inimestega juhtuvad hoopis halvad asjad ja head inimesed on need kõige õnnetumad. Ma ei tea, kuidas oma sõbrannat aidata! :( Ma soovin, et ma saaks TEHA midagi. Et ta saaks ära tulla kohast, ära tulla inimese juurest, kes ei ole teda väärt. Ei ole väärt tema sooja ja suurt südant! Ei ole väärt midagi temast! Kuidas mehed aru ei saa kui nende kõrval olev naine on õnnetu? Täielik müstika. On KÕIK mehed tõepoolest sellised? Leidub seal kusagil keegi NORMAALNE üldse? Minimaalne empaatiatase võiks ometi olla! Peaks olema. Tean paari meest, kellel on võime mõista naise tundeid ja näha naise vajadusi, aga nendele meestele ei meeldi naised. Appi! Mida teha? MIDA TEHA? Kuidas ma saaks teha selgeks, et TULEB suu puhtaks rääkida ja edasi minna kohast, kus sa oled õnnetu. Nagu mina tegin! Mina ei kahetse midagi, nüüd on palju parem. Aga kuidas aidata kedagi teist samas olukorras? Võibolla ei saagi aidata, võibolla ta peab ise selgusele jõudma... Ja ma tean, et peabki. Paraku nii tahaks aidata inimest, kes on sulle aastakümme tagasi hinge pugenud. Nii paha on vaadata hea inimese kannatusi ja olla abitu.

Mandun. Ma ei tee enam midagi, mis mulle hea tunde tekitaks. Nii tühi tunne on.

"Tuule nimi"

Leidsin omale uue armastuse. Sellise hästi sisuka. Geniaalse lausa. Sellise, kes ei jookse mu juurest ära ja keda ma ise ei hülga. Patrick Rothfuss "Tuule nimi" on see armastus. Kes lugenud on, mõistavad.

linnaliinis sõites

Täna linnaliinis sõites kuulsin tahtmatult pealt kahe umbes 9-10-aastase tüdruku vestlust. Kasvult veidi suurem tüdruk ütles teisele, pisut väiksemale tüdrukule:"Ära muretse. Kui sa suureks saad, oled ilus!" Väiksem tüdruk seepeale:"Miks sa mulle nii ütled?"Suurem:"Sest praegu sa oled kole." Väiksem tüdruk läks seepeale hästi mossi ja suurem jätkas muude juttudega. Julm. Lapsed on nii julmad ikka. Või julmalt otsekohesed. Kuigi minu silmale oli see väike tagasihpidlik tüdruk juba praegu ilus ja oleks tahtnud sellele suuremale need sõnad hoopis öelda. Haa.

Bussiaknast välja põrnitsedes nägin tee ääres kõndimas täiesti tavalist neiut. Selline lühikese jopega, palja peaga, patsis juustega, jne. Aga ta tudises. Mitte lihtsalt natukene. Pidin kohe uuesti vaatama. See tema nägu... ma ei oska seletada. Midagi nii rahutukstegevat oli selles näos, et see mul praegu ka kummitab. Ma ei saanud aru, kas ta nuttis või mitte. Aga see ilme oli niisugune, nagu ta hakkaks surema. Dramatiseerimata noh - surija ilme ja siis see tudisemine sammudes ja vappumine üle keha. Üks inimene kõndis tema suunas, aga ei vaadanud tagasi ega midagi. Kas ma kujutasin seda ette? Igastahes hakkas mul äkki hullult halb, oleks tahtnud bussist maha minna mitu peatust varem, aga ma ei julgenud käsi lahti lasta, vaid hoidsin kramplikumalt kinni, et mitte pikali kukkuda. Oma peatusesse sõitsin ära ja tulin maha. Hingasin värsket õhku ja oligi juba parem. Hetkel kui olin tee ületanud nägin maski kandvat jalgratturit. No seda maski, mida arstid kannavad. Küllap gripikartuses! Esimene maskiga tartlane, keda nägin. Kas see muutub tavaliseks varsti?

Ahjaa, diagnoosisin end esmakordselt täiesti valesti. Midagi uut hoopis - trahheiit ehk teisisõnu hingetoru põletik. So much fun. Veel nädal aega kodus passimist.

Nagu mul ikka enne arstilkäiku tavaks - enesele diagnoosi panemine. Seekord kahtlustan grippi, bronhiiti või kopsupõletikku. Panused sean viimasele. Näis näis.

hüvastijättudest...vist!

Iga kord kui hüvasti ütlen, varisevad kõik seinad mu ümber kokku. Emotsionaalne kaos. Hullumaja. Ma tean, mida ei tohi teha ja öelda, kuigi siis hakkaks parem. Appii, andke abi !
Miks ma teen haiget headele inimestele? Miks ma ei võiks olla selline, kes on õnnelik kui on leidnud HEA mehe? Ikka kisub nende pahade poiste poole. Kuradi pööratud energia! Rullis. Mina. Ma vist ajan segast. Aga ei-ei-ei, ma lihtsalt ei suuda enam!
Aga kui joon, siis on kõik nii talutav. Maailm on äkki vikerkaarevärvides, kõikjal huvitavad võõrad näod. Tsiteerides John Lennonit Whatever gets you thru the night! Misiganes! Misiganes. Aga ma lihtsalt ei tea, mida teha enam. Sisikond tahab plahvatada.

Tänaõhtused vaimustused!

Marilyn Manson "Saint"

Asian Dub Foundation "Tank"

Janis Joplin "Get it While You Can" ja "Try"

Spandau Ballet "Communication"

sest ma olen idioot

MUUTLIK

Kui lihtne oleks suuta
jääda kindlaks otsustele!
Palju raskem on muuta,
anda hinge kahtlustele!

Liiga ruttu rutiinseks
töö või inimene saab
ja peagi morbiidseks
mu mõtted muutuvad.

Kas tõesti ise teisenen ma liiga kähku,
liiga sageli ja hoopis eri suunas?
Ma ometi end püsivamalt nähtku
ja lõppegu need tõusud-mõõnad!

Neetud ebakindlus. Neetud depressioon.
Normaalne sooviks olla. Kuigi igav.
On see siiski parem kui frustratsioon
mõtte üle - on see viga?

Täiskuu öö ja halloween...üsna rahulikud!

Sooritasin õllevarguse soomlaste pundilt. Rahapuudusest tingitud vältimatud meetmed alkoholi saamiseks. Veidi hiljem sai natuke virutatud ühele purjus ülbele onule (tegelikult peaks mainima, et tegu oli kambakaga)... onu ise ei mäletanud 10 minutit hiljem midagi - tõmbasin tal veel jope luku kinni, et ta ära ei külmetaks. Haha. Muuhulgas avastasin enda ligidusest järjekordse Kaksiku ning kohtasin ex-mehe nimekaimu. Koos õeraasuga tulin enda poole ning sain kell pool kuus hommikul pelmeene pugida. Äratus toimus pool üksteist kui Mauks otsustas mööda tuba ringi joostes tähelepanu nõudma hakata. Väga hullu suremise tunnet ei olnudki, kuigi midagi asjalikku ma küll teha ei jaksanud täna. Isegi mitte õue minna seda karget sügisilma nautima.