Tahaks jälle olla... vähem asjalik!

Täna on nii armas uimane päev taaskord. Jälle see „tahan istuda raekoja platsi bistroos ja aknast välja vaadata, kohvi juua ja niisama unistada“- päev. Enamus vihmastest ilmadest tekitavad mingit mõnusat nostalgiat ajast, milles ei olnud tegelikult mitte midagi ilusat. Mõnes mõttes on praegu samamoodi. Mõnes mõttes on kõik teisiti. Ma ei ole enam tudeng ega tehasetöö ori, oman täiesti ideaalset töökohta ning igavates loengutes ei pea ka enam passima. Samas paneb sügis mind igatsema igavaid loenguid ja aega, kus polnudki muud kohustust peale kooli jõudmise. Siis oli valikuvabadus sisse magada ja ignoreerida teatud loenguid, siis tuli tehasetöö, kus ei juhtunud ka midagi hullu kui kogemata pohmelliga kodus magasid ja alles poole päeva pealt tööle tulid. Nüüd aga on kindel töökoht, armas töökoht, kuhu ma ei saa sisse magada, kuigi mõnikord niiii tahaks ka nädala sees end lõdvaks lasta, kõigel minna lasta. Aga ei saa. Hetkel olen haige ja sisustan oma päeva kord filmide, kord aknast vihma vaatamisega. Ja mulle nii meeldib nii. Mitte asjalik olla.

Unenägu

Nägin täna unes, et oleme Ailiga jälle Barcelonas. Aga miski ei olnud nii, nagu sel suvel. Meil ei olnud kohta, kus magada, kuna Aili ei tahtnud La Papasse ega meie endisesse squatti minna. Seadsime end sisse puude varju mingile tänavanurgale, kuhu veidi aja pärast tuli veel üks vanem mees ja kaks noort tüdrukud. Olime juba peaaegu uinumas kui nägin, et läheneb politsei, kõndides. Järsku hakkas kõigil maru kiire, vaja oli näidata, et me ei maga seal :D Äkitselt olime Ailiga Creu Coberta kõrvaltänaval... seal suure hotelli ees, mille nime ma ei mäleta hetkel. Kaalusime, kas osta jäätist. Aili arvas, et ei tohiks, kuna vaja on kunagi ka tagasi hääletama hakata. Olime mõlemad otsustanud, et jääme seekord Barcelonasse vaid mõneks päevaks. Pakkusin välja, et lähme ikka endisesse squatti küsima. Aili kategooriliselt vastu, et "eiei, seal on see idioot teine manner, ta ei lase meid uksest sisse". Äkitselt olime kusagil wc-s, kuhu jätsin oma koti ja hetk hiljem olin meie endises squatis sees ja ajasin juttu Žilvinasega, et äkki me ikka võime tulla. Tema sai just öelda, et muidugi võite, et tema lubab. Siis kõlas mingine sireen ja kõik kisasid "eviction!eviction!". Mõtlesin unenäos, et kuidas saab eviction õhtul olla, pime juba ammu :P Vaja oli kiirelt kusagile põgeneda, järsku tuli meelde, kuidas Aili ükskord rääkis, et mööda katuseid saab kõrvalsquatti ka joosta, aga et keegi kunagi kukkus läbi katuse sisse ka. Otsustasin siiski katuseid mööda joosta, Žilvinas veel karjus tagant, et ma seda ei teeks, aga kadus siis järsku ära. Jooksin. Ja ei kukkunud sisse. Pääsesin põgenema. Ailit aga ei olnud enam seal, kus ta enne oli. Ka oli minu kott kõigi mu asjadega kadunud. Siis muutus unenägu äkitselt valgeks, käes oli jälle päev, jõlkusin seal Miro pargi lähedal ja otsisin Ailit. Äkki nägingi teda mingisse bussi istumas. Mikrobuss oli.. selline lillat värvi ja kollaste lilledega! :D Jooksin sinna, et appi, kus mu kott on ja kuhu sa üldse lähed. Aili vaatas mulle tuimalt otsa, et "Mäletad ma tahtsin Lõuna-Aafrikasse minna, noh me hakkamegi nüüd minema!" (osutas bussirahva peale, kus oli muideks ka Belliisi). Ma muutusin paaniliseks, et kas ta jätab mu Barcelonasse ihuüksinda ilma ühegi asjata. Kas ta ise hakkaks päris üksi tagasi hääletama? Aili vastas, et jaa, hakkaks kui vaja. Ma vahtisin ikka paanikas näoga otsa, tahtsin midagi öelda, aga siis ärkasin...

*
No cmon, mida selline unenägu võiks tähendada? Tean, et võõra mehe unesnägemine tähendab pahandusi, aga muud ma küll ei oska lahti kodeerida. Lihtsalt üks väga sürr unenägu.

Ja see juhtus taas...

Ma teadsin, et täna saab raske päev olema, aga et nii raske. Kõik algas kahest viinakokteilist, siis pooleteise liitrine siider, siis veidi Sangriat ja likööri, siis veel siidrit zavoodis... ja veel ja veel, õlut isegi läks. Kui täis saab olla! Kui palju lollusi saab teha! Kui halvasti saab öelda inimesele! Kui kui.
Kui tänane katastroofiline pohmell välja arvata, siis oli öö väga ..hm.. meeldiv :D pookisin endale kusagilt külmetuse kah, nüüd leban siruli diivani peal, kraadiklaas ähvardavalt temperatuuri tõstmas.

*
Kuulsin just oma eileõhtustest saavutustest. Mäluaugud. Appii, kui nõmenõmenõme.

päev lõpeb minul hästi... kuum vann, lõhnaküünalde aroom, viinakoksid!

komisjon, šoppamine ja kreisi tööpäev

Täna on täiesti kohutav päev olnud. Pea valutab! Kohe kohe lippan poodi mahla ostma, et endale paar viinakoksi kurku kallata. Muud moodi lihtsalt ei oska seda päeva paremaks teha.
Hommik oli tegelikult võrdlemisi mõnus. Ärkasin liiga vara. Maru sürr oli taas kooli kõndida. Nagu oleks jälle tudeng. Vestlus komisjoniliimetega oli hirmutavalt lihtne. Vist hakkan oma sotsiaalfoobiast üle saama. Ei uskunud, et selline päev koidab! Peale koolis käiku läks hommik veel paremaks - šoppasin endale täiesti mittevajaliku ja eelarvesse mittesobiva kleidi, selle juurde loomulikult ka sukad... ja siis oli vaja üks väga armas lilla müts ka ära osta. Nüüd ma ei saagi laupäeva hommikul zavoodist tulles taksot võtta. Traagiline! :D
Mul tuleb Aili suureks heameeleks nüüd tunnistada, et zavood on parim!! ! Hear that? Happy now? ;)
Aga lõunaks tööle jõudes hakkasid igasugu asjad juhtuma. Sain tööl olla vaid kümme minutit kui kaks põnni mu nii välja vihastasid, et tegin sellist häält, mida ma ei uskunud end kurgust iial kuulda saavat. Paariline imestas ja lapsed vakatasid. Vot mis juhtub kui sõnn välja vihastada! Kell üks pidime alla saali juhataja sünnipäevaks laulu harjutama minema. Iiisand, ma EI OSKA laulda enam. Šokk. Tegin vaikselt piiks-piiks. Ja sain sellest proovimisest peavalu. Pärast selgus, et õpetaja abi ei jõua arsti juurest tagasi, mis tähendab, et kell kolm läks väga kiireks. Kõigepealt tuli viis judo-trenni minejat üles ajada, siis teised lapsed, siis nõud laudadele panna, siis lastega alla saali teatrisse kobida, siis trennist teised ära tuua, siis üht poissi taga otsida, kes vahepeal oli osanud ära "kaduda" (loe:peitu pugeda), siis poole teatri pealt kööki toidu järele joosta ja avastada, et kokad on juba toidu ära toonud rühma, siis lastega tagasi üles minna, toit jagada, kraaksuda, et nad kiiremini sööks, nõud ära pesta, lapsed wc-sse ajada, lapsed riidesse panema ajada ja jälle kraaksuda, et nad ikka kiiremini teeks. Kui lõpuks õue jõudsime oli kell juba viis! Siis jooksin ühe vanema juurest teise juurde meeldetuletusega homseks lapsele kartul kaasa anda, et saaksin nende lastega midagi huvitavat meisterdada. Ja mm... ühe lapse imekenasse noorde onusse ära armuda! :D Selle kõige sees oli aega mul sada korda kella vaadata ja kell ei tahtnud mitte edasi minna! Kell kuus sain siiski tulema, pea plahvatusohtlikult valutamas.
Ja nüüd ma lähen saastakasse! Mahla! Viin on loomulikult külmikus olemas!

suve lõpp

Hea uudis - olen opist hiiglama hästi paranenud arsti sõnul! Ja saan esmaspäeval tööle minna :)
Nii tore.

4- kuune Mauks otsib ikka veel kodu !!! !!!

Muideks.... lasteaia praktikate ajal olin kogu aeg Pääsupesa lasteaias. Täna lugesin aasta õpetajaks valitud inimeste nimekirja ning minu juhendaja oli samuti üks aastaõpetajaks valitu. Nii äge! :)
Võin uhkusega öelda, et olen õppinud parimalt!

Järjekordne haiglaravi möödas!

Sucks. See neetud ninavaheseinte opp... see PIDI ju midagi LIHTSAT olema. Aga nooou, ja muidugi oli äärmiselt tore öö haiglavoodis veeta kui ninast kogu aeg verd lahmas ja üks palatikaaslastest õndsalt norskas. Nüüd olen küll õnnelikult kodus tagasi, aga nina on nii kurdaima valus ja paistes. Igastahes põskkoopapõletikud-otsmikukoopapõletikud peavad nüüd minema pühitud olema, kui ei, siis oli see opp täiesti mõtetu. Siiski jään arvamuse juurde, et eelmisel sügisel läbitud mandliopp oli hullem.
Eile sain valusa šoki enne oppi - mitte ühelgi pereliikmel ei olnud mu opp meeles ja keegi teine ei saatnud ka mingit märki, et mõtleks mu peale vms. Olin suht õnnetu sellele opile minnes niisiis! :( Vähemalt pärast oli Jane SMSi saatnud. Hea, et temagi mäletas.
Loomulikult olin ma üsna närvis, kohe kui kuulsin, et opp on kohaliku tuimestusega. Ja kui arvate, et ma midagi ei tundnud, siis see on valee! Poole opi pealt tundsin ninas kraapivad valu, röögatasin nii kõvasti, et arstid ka ehmatasid. Aga vähemalt kaks uut süsti tehti ninna. Imelikul kombel oli isegi üks neist süstidest valus... tavaliselt ma ei tunne neid asju.. nt kui hambaarstil käia vms. Kohhuuttavv! Kui opilaualt ära läksin, siis värisesin nagu haavaleht. Ikka veel šokis sellest minutitetagusest valust. Palatiõde veel küsis, et miks ma voodit värsistan. Kui loll saab üks haiglaõde olla?
Oh olgu, aitab. Nüüd on opp selja taga ja vaja taastuda vaid. Siis saab elu endist huvitavat rada mööda edasi minna.

Pekki. Pooleteise tunni pärast pean olema Kuperjanovi tänaval ja end operatsiooniks kohale vormistama. Olen niii väsinud, et suudan vaevalt arvuti klaviatuuril sõrmi liigutada. Meeled on nürid. See on tegelikult hea kui opp peaks kohaliku tuimestusega tehtama, aga välistatud ei ole ka üldnarkoos. Jummal teab, mis kell see opp mul veel toimub üldse.
Tahaks ainult magada. Kohutavalt lihtne oleks praegu voodisse viskuda ja maagaadaa. Sest ma eeeiii viiiiitsi mitte kusagile minna. Jumalast suva sellest opist ja kõigest muud, ainult magada tahaks.
Eile jäin ööseks Caroli juurde. Too korter tekitas igasugu emotsioone... meie ühine kodu... kunagi. Minu kassid seal, kes mind täiega võõrastasid. Hingemattev kurbus haaras mind endasse ning ma ei suutnud magama jääda tükk aega, vaatamata sellele, et eelmiselgi öösel põneva raamatu tõttu vaid kolm tundi magada sain.
Väsimusest hullunud. Silmad palavikuliselt põlemas... punased. Nagu mingi eelajalooline loom või robot. Inimvare. Ja mine siis nii kössi aetuna operatsioonile. Optimismilainet on vaja praegu. Kust ma küll saaks selle? :(

Väga kummaline. Seisin nii 40 minutit tagasi zavoodi ees kui äkki kustusid tänavavalgustid ära. Tol hetkel ei pööranud sellele erilist tähelepanu, aga mõned minutid hiljem taksoga Ropkasse sõites nägin, et terve linn on pime. Kõik tänavavalgustid on kustunud! Mis toimub? Mingi uus elektri kokkuhoiu asi või olen ma selle kustumise enne lihtsalt kahe silma vahele jätnud?

Joodikud on lahti!

Appii, jõime Kristeliga kahepeale peaaegu liitri viina ära eile. Öösel koju jõudes olin hiiglama purjus, peale teatud aeroobikat hakkas kõik sees keerama. Õnneks hommikul ärgates oli juba okei ja lõppkokkuvõttes ei olnud isegi erilist pohmakat. Kahtlustame, et viin võis sügavkülmas olles veidi aurustumist teha, aga see ei ole eriti tõenäoline. Tuleb tunnistada - oleme jooodikud! :D

Igasugu erinevaid abielusid on olemas. Minul siis hetkel käsil visiitabielu :D

Täiuslik hommik

Ooops, I did it again! :D Ja ei vihja üldse laulule :D Läksin täna hommikul arsti juurest tulles Maximasse, et õhtuks pudel viina ja mustikafizz osta. Ja deeeem, mulle ei müüdud sest ma JÄLLE unustasin, et enne kümmet hommikul alkoholi eiii saa osta vastavalt Eesti Vabariigi seadusele pla-pla, nagu müüja ütles. Feil! :D
Aga muidu on täna olnud täiuslikult uimane hommik. Sõitsin rattaga kaheksaks kesklinna, ilm oli soe ja udune, vihmahõnguline. Pärastpoole hakkaski sadama, siiamaani sajab. Jooksin arsti juurest ratas käekõrval läbi vihmasaju raamatukokku. Pärast kihutasin vihmaga ühes koju kah! :D nüüd joon oma hubases köögis kohvi ega taha mitte magama minna kui nii täiuslik hommik on. Mauks möllab aknalaual - kraabib akent, tahab vist vihmapiisku kätte saada! :D No nii armas on ta ikka.
Oh olgu, kohvitan edasi. Lõuna saabudes kobin magama, sest siis on hommikumaagia kadunud niikuinii.
Ootan õhtut. Kristel tuleb külla.
Homset ootan ka.

:)