Füüsiline töö on parim masenduse, igavuse ja une peletaja. Käis töö ja vile koos, laulsin keldris ning sain puudega paar korda pihta. Aga naised on tublid ju, saavad kõigega hakkama!

Ma ei saa enam absoluutselt mitte midagi aru. Ametlik segadus.

Üle väga pika aja tunnen ennast tõsiselt sitasti. Emotsionaalselt. Tahaks nutta ja karjuda, aga tundub, et ma ei oska siis kui ma TAHAN. Üldiselt peaks magama minema, et selle neetud päevaga lihtsalt ühele poole saada...

error

Mis saab kui kõik lihtne muutub äkki keeruliseks? Kui kõik, milles kindel olid, lööb äkitselt vankuma? Kui inimene, kes sulle haiget teha ei tohiks, teeb seda siiski? Kuidas siis äkki selle uue olukorraga adapteeruda? Ja kas üldse peakski? Või tuleks kõik errorid oma elust lihtsalt likvideerida? Lõpp?

Kas tõesti võib minuga selline hirmus asi juhtuda?

Nägin rannas kõige armsamaid pardipoegi ever :) pardiema õpetas neile kaldavees pesemist ning jalakeste sirutamist, nii lahedalt siputasid oma tiivakestega need pisikesed ning siis sättisid end liivale tudule, pardiema valvsa pilgu all.

Ja aaaah, millise adrenaliinipaugu ma sellest hommikusest jalgrattasõidust sain ning kui ma tsipa enne üheksat randa jõudsin, oli seal peale minu üksainus inimene ja terve vesi oli MINU PÄRALT. Nüüd kasvõi üks silm kinni unisena hommikuti rannas käima. Nii hea lihtsalt!

Ka linnas võib suvehommikuid armastada. Täna on küll kuidagi mõnus, kuigi palavus ajas mu juba enne kuut üles ning linnamüra ei lase edasi magada kui aken on avatud. Siiski, sibasin Picoga aias ringi jupp aega ning nüüd joon kohvi. Plaanis on jalgratta- ja ujumistiir. Energiat on rohkem kui eile terve päeva jooksul oli... õues alles +23 kraadi ka hetkel, veel jõuab, mõne tunni pärast on juba liiga kuum.

Ma tunnen, et olen justkui mingisse hetkesse kinni takerdunud ega oska sealt end kuidagi välja vingerdada. Kõik on justkui samade sündmuste kordumise jada, vaid väikeste variatsioonidega. Tahaksin mingisugust muutust, aga ei tea, kuidas see muutus teoks teha või missugust muutust ma üldse tahangi. Põhimõtteliselt - ainult vinguda oskan.

Ajuvaba, kuidas võid äkitselt sellistesse sekeldustesse sattuda, mida ei oska uneski näha. Küll kõik laheneb, aga siiski... nii tüütu ja et just TÄNA. Niigi halb päev juba. Põrgusse kõik noh.

Sa teed midagi, mille tulemus rahustab sind... kõik on korras, ütleb see. Aga miski ei muutu. Sa hakkad mõtlema, et äkki on miski muu valesti või et see, mida sa tegid polnudki õige. Guugeldad ja loed erinevaid foorumeid ning avastad kui paljud inimesed on sarnase situatsiooni läbi elanud. Nad on teinud kõike ja see kõik on andnud kinnitust - korras korras korras. Siis aga selgub tõsiasi, et miskipärast ei olda päris tavaline inimene... miskipärast on nii, et isegi kui sa teed kõik ja rohkem veel tuleb lõpuks ikkagi välja see, mida sa kartsid. Kas siis on õigem usaldada oma sisetunnet? Aga kui sa ei ole kindel, mida su sisetunne sulle ütleb? Mis siis tegema peab?

Juhe koos.

Kessust pole ikka veel midagi kuulda. Juba neljas päev. Kas on enam mõtet loota, et ta ühel hetkel lihtsalt ukse taga näu-näu teeb ja süüa nõuab, nagu poleks midagi juhtunudki? Vist mitte... aga nii tahaks veel loota. Siiski, ma olen tuimem kui ma arvasin. Pole selle situatsiooni traagikat veel täielikult adunud. Mulle jõuab miskipärast kõik ikka hiljem kohale.

Millest sa räägid, kui sul on peas ainult üksainus mõte? Räägimata vahemaast, mis on pikem kui 15 minutiline jalutuskäik. Oeh :)

Inimesed võiksid vähemalt nii palju ausad olla, et annaks siis kasvõi laiba välja kui asjalood niimoodi on. Kui ausad on SINU naabrid?

Eile õhtul pargis istudes vaatasin, kuidas väikesed poisid kaklesid. Mis neil viga on? Miks nad jõlguvad niimoodi neljapäeva õhtul? Miks nad omale hobisid ei otsi?...enne kui on hilja. Enne kui muutuvad selliseks, nagu mina... oma puhkuse ja vaba aja mahajoojateks. Kurb on. Tõesti.
Sellegipoolest ei oska ka ennast muuta. Kuidas sa muudadki, kui kogu aeg vasardab peas küsimus - kas enam on mõtet? Aga seni, kuni on küsimus... äkki on seni ka veel mõtet?

Kui muu ei aita, siis vein ikka aitab. Aitäh. Mul on palju parem olla nüüd. Kuigi tegelikult on masendav, et tujutõstmiseks on vajalik alkoholiprotsent vereringes.

Meeletult tühi tunne on täna. Nagu tühjaks pigistatud sidrun, mahla enam ei ole, aga ikka veel hapu.

Täna on üks meeletult uimane päev. Magasin tinaraskelt kümme tundi jutti ning ei suuda end nüüd kuidagi ärkvele saada. Kohvi ja veel kohvi, isegi pea panin külma veega kaussi... ei miskit. Kuidas elule saada end? Ei meeldi niimoodi vegeteerida.

Aga kui kõik hästi läheb, siis tuleval nädalavahetusel saan mere peal jahiga sõita. Oleks väga muhe.

Suvepuhkus on kestnud vaid napi nädalakese, aga juba on palju kogetud. Kahtlustan, et sellest suvest saab mu senise elu ilusaim :)

Suvekuumus on täie pauguga tagasi. Pärnus on hansapäevad. Paari tunni pärast hakkame Priiduga sinnapoole hääletama. Aili ja Marika ka. Homme tuleb veel tartlasi pöidlaküüdiga kohale. Suvi on hea. Lähed ja oled ükskõik kus ja ükskõik millal.

Kaks veiniõhtut on ka olnud.

No ma räägin ... puhkus on parim asi üldse. Eriti kui seda on kaks suvekuud jutti :)