Peale kõiki neid vintsutusi sain aru, et mu peas on tegelikult väga palju muutunud. Ja selle arusaamise tekkeks oli vaja vaid kaht töövaba nädalat piiramatu mõtlemisajaga. Oh well, homsest olen taas tööinimene ja võin oma mõtted tagasi kapslisse sulgeda.

Metsik öö. Ja seda kõige halvemas mõttes. Päris imestan, et hing sisse jäi.

mina ja mu mitu mina

On nii veider? huvitav? hea? halb?... ma ei teagi... et minu töö ja minu isiklik elu on nii totaalselt erinevad. Nagu kameeleon. Tööl olen ma hoopis keegi teine. Aga samas, kumb on siis see päris mina? Tundub loogiline, et see, kes ma olen oma isiklikus elus, eksole. See inimene, keda te näete nädalavahetuseti zavoodis laaberdamas. See naine. Kas see ongi siis see päris mina? Aga on ju veel see kolmas mina, kes endale üldse ligi ei lase.. see, kes ma olen siis kui ma olen üksinda. See kolmas mina.
Ärge pange tähele, mingi eksistentsiaalne kriis ja pohmellijärgne deprekas.

Ma poleks kunagi arvanud, et nii raske on tagasi minna. Okei.. võibolla ma olen seda arvanud, aga nüüd ma tunnen seda läbi kõigi oma rakkude.

Sest täna on väga paljudel keeruline hommik...

Vaatasin, kuidas nad marsivad ja mul hakkas äkki halb. Konkreetne iiveldus. Õõõh.

Ma olen alati internetist kõik üles suutnud leida, mis vaja. Miks ma nüüd siis selle kohta mitte kui midagi ei leia? Justkui sellist asja ei eksisteerikski. Juba tekivad paranoiad, et kõik see oli üks suur vale. Nii suur saladus see ometi olla ei saa, et seda ükski veebisait ei kajasta. Suur vale?

Ma muudkui püüan normaalsel ajal magama minna, aga niipea kui sulgen arvuti, kustutan tuled ja poen teki alla... voogavad mälestused täie pasaga kaela. Vähkren ja raputan pead, et neid endast eemale tõugata, aga see ei õnnestu. Tõusen, süütan uuesti tule, avan arvuti või raamatu ja rampväsimuseni passin passin passin. Ja isegi siis, rampväsinuna varastel hommikutundidel voodisse langedes haaravad mälestused ikka veel ja veel.
Unetsükkel on nii omadega metsas. Ja kodus istumine keerutab üles emotsioone, mida olen iganädalase regulaarse alkoholitarbimisega ja igapäevase tööl käimisega alla surunud. Ma vihkan seda. Vihkan. Ma tahan lihtsalt magada..

Ma istun voodil ja tunnen oma seljal päikese soojust, ma vaatan aknast välja ja ma näen päikest... aga päikese all laiuvad endiselt lumeväljad ja kraadiklaas näitab endiselt liiga palju miinuskraade. Kohe-kohe on märts, esimene kevadkuu. Miks ei paista kusagilt ometi ühtegi kevademärki? Mul energiavarud on otsas. Vajan, et oleks juba aeg, mil saaksin külmetamata pargipingil istuda ja päikesel oma nägu paitada lasta.

Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas kõik sellised asjad saavad toimuda minuga. Olen ma liiga avameelne ja sõbralik, on asi selles? Mis on see MISKI, mis paneb nad kõik mingil hetkel mind teise pilguga vaatama? Femme fatale... niimoodi tunnen end viimasel ajal. Sucks ass, btw.

Meeletu meeletu öö krõbekülmas Tartu linnas imeilusate ja imetoredate inimestega.

Eile tõdesin, et ma saaksin sellega hakkama kui ma tahaksin. Aga järjekordselt tõstab pead idiootne nõrkus ja hirm muutuste ees ning sosistab mulle kõrva - "sa ei taha ju".

Ma olen tõsiselt rikas inimene. Isegi kui mul pole sentigi raha, isegi kui mu tervis on tuksis, isegi kui ma olen kurb või endast väljas... Pean vaid meenutama kui palju on elu andnud mulle erinevaid inimesi ja võimalusi armastuseks. Viimane poolteist aastat on mu elu rikastanud 22 inimesega, kes kõik on mingil määral mind muutnud, mind kasvatanud... Mõelge teiegi selle peale kui kõik tundub paha ja kole. Ja ma loodan, et te olete kõik samuti rikkad inimesed.

Ma sain eile inimesi näha, jeei. Energiat oli küll, aga jaksu mitte eriti. Kodus istumine ja rohud on rämedalt nõrgaks teinud keha. Aga ei, purjus inimesi kaine pilguga kõrvalt jälgida on ikka äärmiselt naljakas :D peaks kaineks kroonikuks hakkama ja kõik juhtumised detailselt dokumenteerima.
Zavoodis oli mingine välismaalaste haarang, kes üritasid kogu baari rahvast ühele pildile kokku saada. Good luck with that! Muidu igati vastutulelik ja fun baarirahvas osutus äkki passiivselt agressiivseks. Veider oli.

Kui veider on öö. Kui imeline oma vaikuses. See on juba kolmas öö niimoodi täiesti kainelt lihtsalt olla. Omaette.. mõtetega pahuksis või siis emmates neid, paitades. Tunda õnne. Olla kurb. Lihtsalt niisama. Sest pole mingeid kohustusi peale selle, et lihtsalt OLLA. Päeval ja õhtupoolikul on äng, siis tahaks kusagile, tahaks midagi, tahaks kedagi.. tahaks tahaks tahaks. Siis aga saabub südaöö ja ühes sellega ka rahu. Kummaline ja hea on olla. Kahju, et see igavesti ei kesta.

Eile tegin ma tõesti kõike, mida kodus võimalik teha on... lugesin raamatut, kuulasin muusikat, mängisin kitarri, vaatasin filmi, maalisin ja isegi pikutasin niisama. Võrratu. Aga ainult siis kui see ühe päeva kestab. Nüüd ma tahaks tagasi tööle minna, ajab ahastusse fakt, et pean veel vähemalt seitse päeva kodus passima. Õnneks saan selle mõnusa paarikümne miinuskraadi sisse siiski jalutama minna, arstitädi külastama :D

Ma tunnen sinust puudust. Sinuga rääkimisest, koos naermisest, koos nutmisest, tantsudest, unistamistest...

Kõik need mehed, kes viimase aasta jooksul mu elust läbi on käinud tiirlevad täna mu peas ringi ega lase mul magada. Süda läheb pahaks.. armastus? whuu the fakk is thät?
Happy freaking valentine's day.

Kogu keha on üks suur hunnik valu. Kael, õlad, selg, kõht ja kõiksugu muud lihased, millest mul aimugi ei olnud. Väga auts!
Eile oli tegelikult kergelt pointless... aga ega kaks õhtut jutti ei saagi koomikat oodata.

Kõik on lihsalt liiga koomiline! That's all I'm gonna say.

Logid peale tudumist kell pool kuus hommikul msn-i sisse ja inimesed hakkavad sinuga jutustama. Täits ulme :D

Öösel vastu neljapäeva krõbekülmas zavoodi joosta ning seal kella kolmeni kaarte taguda ja teed juua... väga mõnus vahelduseks.

Mu ellu üha koguneb asju ja inimesi ning ühtäkki ei taha ma enam oma minevikust kellelegi rääkida. Kui aga ei räägi midagi inimesele, kes räägib ise ja armastab kuulata, siis on ju jälle kaotus soolas? Miks nii keeruline peab olema kõik?

Remarque "Tagasitee" on minu jaoks üks parimaid raamatuid maailmas nüüd. See, kuidas ta kirjledab 4 aastat rindel olnud sõdurite tagasitulekut kodumaale... kes läheb hulluks, kes avastab et naine on vahepeal uue leidnud, kes püüab vanemate ees teha nägu justkui kõik oleks korraks... Ent miski pole tegelikult korras. üha sagedamini ärgatakse keset ööd õudusunenägudest, kaitsekraavides meeleheitlikult varju otsides, kaaslastele soolikaid kõhtu tagasi toppides.
Lihtsalt nii väga elasin kaasa. Lugesin ja nutsin, lugesin ja nutsin.

Tahaks natuke ropendada ja natuke peaga vastu seina joosta. Aga tegelikult (nii õune kui see ka poleks) on mul äärmiselt ükskõik sellest, mis toimus. Minust ongi saanud inimene, kes millestki ei hooli?

Jeeee! Nii vähe on õnneks vaja. Üks paberilipakas vaid. Dub fx pilet olemas. Juubeldan igas kanalis :P

Niimaruveider, et mul polegi pohmelli täna. Mitte raasukestki. Häh :D

Eksprompt välja minemised on alati hämmastavalt lõbusad!!!

Minu Püssika ja zumzumi-kaaslased Margit ja Leila ;)

Zumba, stepfit, freestyle ride, bodypump, sejlapilates, jne. Ma tahaks neid kõiki proovida nüüd. Oioioi, nii põnev põnev. AGA kes minuga koos tuleb? Ma üksinda ei julge ju.

Peavalud on tagasi. Rohi mõjub ainult ajutise leevendusena. Kehatemperatuur püsib jätkuvalt 35 ringis. Olen nii kuradima kurnatud. Tahaks nädal otsa lihtsalt magada.

Ma olen teadlikult vältinud kõikvõimalike armastusfilmide vaatamist. Ja need USA omad ei paku üldse pinget ka enam..samad näitlejad ja sama jama. Aga täna vaatasin India näitleja Hrithrik Roshani kaht filmi "Guzaarish" ja "Kites". Pisarad pisarad pisarad.. nägu on päris loppis praegu. Kui kellelgi peaks olema soovi nutta, siis vaadake need ära!

Guzaarish:
http://www.imdb.com/video/imdb/vi2594936857/

Kites:
http://www.imdb.com/video/imdb/vi102041369/