vein muudab härdaks, viin muudab ükskõikseks, siider paneb pea valutama, õlu paneb kõhu valutama... kõik teevad ühtemoodi paksuks... ning kõigist on nii raske loobuda.

Homme algab selle hullumeelse 2010. aasta viimane kuu. Aeg lendab kiiresti, väga kiiresti. Aga kui mõelda tagasi kõigele, mis selle aasta jooksul juhtunud on, siis mahutaks see üks aasta eneses vähemasti nelja. Sest täpselt nii palju tunnen end vananenud olevat... ja ehk ka natukene targemaks saanud (käitumise põhjal nii ei arvaks eksole, aga mida fking iganes).

Kui vastik, et mitmete kuude taha ulatuvad asjad ikka veel haiget suudavad teha. Ma lihtsalt ei saa aru, mida ma peaksin tegema, et kõigest lõpuks üle olla? MIDA PÕRGUT MA PEAKSIN TEGEMA? Ma ei jaksa enam niimoodi vegeteerida.

Minu arvates on nii, et igat tunnet on võimalik tegelikult kogeda vaid kord elus. Kui sa ühe korra armastad nii sügavalt, et su süda ähvardab lausa lõhki minna, siis pole võimalik samasugust armastust uuesti tunda. Ülejäänu on ainult mitmesuguste variatsioonidega korduvus.

Jeesukene. Sai nüüd parem või? Sai sai noh.

Täielik muinasjutupäev. Päike paistab ja paneb õhus keerlevad õrnad lumehelbed ning maad katva lumevaiba nii ebaloomulikult kaunilt sätendama. Vaatasin ja vaatasin. Täiesti lummatud. Loodus mõjub mulle tõepoolest hüpnotiseerivalt, isegi linnas.
Selline eriline ja hea tunne on, et teeks ei tea mida kõike ära :)

taas paar vaadet minu aknast...

kõrvailu

Kolmas haigusepäev. Rahutus on asendunud rahuga. Nüüd ma isegi juba naudin seda kodus olemist. Aeg minu enda jaoks. Kuhugi kiirustamata. Väike tassike kohvi, hea muusika, õlipastellid, küünlad, mandariinid, remarque, televiisor, kitarr ja klaver.. vaid väike nimekiri asjadest, mis mul siin kõik täitsa 24/7 minu päralt on. Ilmselt tuli see rahu koos lumega, akna taga on lihtsalt võrratult kaunis.

aknast...

Järjekordselt teeb nalja tõsiasi, kuidas inimesed võivad liikuda aeg-ajalt ühes seltskonnas, aga mitte teineteist märgata. Kuni ühel rahulikul õhtul satud istuma samasse lauda kaarte mängima või niisama juttu ajama. Veider. Miks inimesed üksteisele kohe meelde ei jää? Milleks on vajalik, et nad alles kuid hiljem avastaks vastastikuse olemasolu? Naljakas.

Eluohtlikult kõrgest palavikust kukkusin kopsti alapalavikku. Tee mis tahad - üle 35 kraadiklaas ei näita. Nõrkus. Aga hea on olla tegelikult. Kuigi... ma suren ilmselt igavusse. Laadisin netti tervet mu aastat kokku võtvaid pilte üles, väga palju sai neid. Internet. Küünlad. Lumetuisk akna taga. Vesi. Tee. Kiirnudlid. Rohud. So much fun !

Akna taga sajab lund. Nii ilus! Joon kummeliteed, valutan pead ega oska midagi peale hakata. Vähe on asju, mida jaksan hetkel teha, isegi kitarri ei jõua käes hoida.

Eelmise aasta lumi...

teises dimensioonis

Vapsee. Mul pole aastaid sellist palavikku olnud, mis eile õhtul keha vapustas. 39,7 oli kui kraadisin, kuigi ilmselt ta kerkis veelgi enne kui kuuma teed sai joodud ja viinasokke tehtud. Hetkelgi on tunne, et minutitega palavik tõuseb. Õõh.
Niipalju oli siis kasu 2-nädalasest ületundide tegemisest, et praegu lehele jäädes saan oma tavapärase palga kätte (loodetavasti).

Nonii. Sõnusin ära ja võtsin liiga palju korraga käsile, nüüd on tulemus käes. Haigus. Nii halb, et hakka või oksendama peavalust. Hämmastav on aga see, et püsti seistes ja toas ringi tantsiskledes ei tunne mingit valu, ainult õrna värinat liigestes, mis annab märku reaalse haiguse olemasolust. Sellepärast valingi voodis peavalu käes piinlemise asemel korterist nelja tuule poole minekut, teisiõnu zavoodi. Eks siis homme ole näha kas või kui palju hullem seis on.
Ma ei taha haige olla. Mitte, et ma seda endale lubada ei saaks, kusjuures praegu koguni väga hästi saaks, aga... see tunne, et sul pole jõudu mitte millegi jaoks. See on kõige kohutavam tunne maailmas. Ükskõik missugune südamevalu pole nii hull kui füüsiline kurnatus ja suutmatus mitte kui midagi teha. Vahelduseks oleks tore mitte mõelda, aga paraku on voodis peavalus vääneldes väga ebanormaalsete unenägude tekkimise oht.. nagu näitas eelmine öö. Ei aitäh. Parem tudisen oma palavikulistel jalgadel zavoodis kui näen veelkord neid unesid!

Kolm 11-tunnist tööpäeva seljataga. Üle mõistuse palju kofeiini ning varahommikused ja õhtused nikotiinidoosid. Õpetasin kitarri mängimist ja viineripirukate valmistamist, suurtes kogustes sai loetud Unematit, tantsitud, lauldud, võimeldud, õues joostud ja ronitud, isadepäeva pidu läbi viidud, jne. Ning üks tööpäev on veel ees! What a week.
Mulle tegelikult meeldib üksi majandada seal :)

Rämeraske on rääkida kui ei ole tuju rääkida, aga peab. Isadepäeva pidu siis. Lapsed olid nii nii tublid, et hakka või nutma. Peaproovis laamendasid ja lõugasid, aga päris peo ajal võtsid end kokku ja tegid asja nii hästi ära - vaata ja imesta. Olen uhke! :)
Aga mina ise muidugi suutsin end peediks punastada, nagu ikka siis kui kõikide silmad on minule pööratud. Mulle ei meeldi selline tähelepanu.
Nüüd on see möödas ja pingelangus pani pea valutama, magama ära.

Ongi see kardetud kolmapäev käes. Õhtuks olen laip.

Ma ei saa aru enam, kes on päris sõber ja kes libasõber. Kuhu kadus mu alati vettpidav inimestetundmise instinkt?

Tasakaal tasakaal, tule tagasi.

Tööasjad hoiavad õnneks mõtted muust pasast eemal. Igasugune füüsiline tegevus aitab samuti, koristasin oma toa piinlikult puhtaks näiteks.

Ja ma ei taha tegelikult reedel üldse Tallinna minna. Hjelp.

Nohh. Polnud just kena laupäeva hommikul ärgata ja eelmise öö pimedat sasipundart lahti hakata arutama. Suutsin end järjekordselt täiesti ära kaotada sellesse mõttelagedasse melusse. Terve eilse ja tänase päeva olen püüdnud end uuesti üles leida, aga pole õnnestunud. Või siis ma ei jaksa veel piisavalt kõvasti püüda.
Kui veider ma ikka olen!

Täna kerge väsimusega, aga siiski.. pohmellita ja kõikide mälestustega ärgates oli minus küll nii palju rahulolu, et suutsin end maale vedada. Ilmselt tänu Ailile siiski, kes oli umbes samas seisus nagu mina laupäeval, aga tublim ja tugevam kui mina... nagu ikka. Lohistasime end bussijaama ja käisime Rõngus. Peret oli kena näha.

olen armunud

jaa. jälle!! ei, ära küsi kellesse. oma töösse. sain järjekordselt kinnitust, et mul on lihtsalt maailma kõige parem töökoht. kui paljud inimesed üldse saavad enda tööst täit rõõmu tunda? niisugust rõõmu, et kõhtu tekivad liblikad, nagu oleksid tõepoolest armunud. selline on minu töö. armastan seda ega vahetaks mitte ühegi teise töö vastu.

Häid mälestusi tuleb hoida, mitte neid nurka visata ja kibedusega üle kallata. Vot nii!

minu uus lemmik!!!

Öö jooksul on hunnik lund maha sadanud. Aknast vaatavad hommikupimeduseski vastu lumised katused ja aialapid. Ilus.

Täna on jälle see... tunne.

Ma ei taha olla see kurb murtud tüdruk, kes seltskonnas enam isegi teeseldult naeratada ei suuda ning kelle ümber hiilitakse justkui kikivarvul, vargsi piiludes, aga otsa vaatamist vältides. Justkui kardetaks mu silmadest kõiki õudusi enesele peegelduvat. Justkui ma võiksin nakatada.

Zavoodiga on kaputt. Peab olema. Kõik see tore istumine enne Krooksus, hea bänd genis ja tantsu vihtumine, siis poole kolme aegu zavi ja....siiuuuuh, meeleolu muudatus negatiivses suunas. Isegi slämmer ei aidanud, tekitas ainult kerge viha ja lõpuks mäluka. Aaah.

Täna on olnud tõsiselt hea päev. Tegutsemistahe ja kerge tunnustus või nii. Hahha. Ja eelkõige mõjub eufooriat tekitavalt see, et saan homme siit neetud linnast minema. Põhja-Eesti ootab vallutamist. Küll on tore, no küll ON tore!

Miks inimene oma vigadest ei õpi? Kuidas on üldse võimalik korduvalt samasse ämbrisse astuda? Ma lihtsalt ei saa aru, miks mul üldse ei vea. Kas tõesti mingi ebaõnn jälitab? On keegi mulle juba enne sündi needuse peale pannud? Kui miski siin elus enam õiglane ja hea ei tundu, siis milleks üldse elada?
Ma ei saa öelda päris nii. Mul on imehead sõbrad, mu pere armastab mind ja toetaks kui ma neid paluks. Aga ma ei taha. Ma tahan ise hakkama saada. Ise nutta ja ise end terveks arstida, aga ma ei oska. Lihtsalt... öelge mulle keegi, mida ma peaksin tegema? Mida põrgut ma peaksin tegema, et lõpuks ometi lihtsalt.. õnnelik olla?

Imeilus oli jalutada pimedas surnuaias, sajad küünlatulukesed kalmetel, kerge udu ja novembriõhtune soojus ning jahedus korraga. Hingedepäev. Täna tuleb mäletada neid, keda meie hulgas enam ei ole. Mäletagem ja süüdakem akendel küünlad. Hoidkem oma südames kõiki neid, kes kunagi on elanud.

Ja ma ei ole ikka veel magama saanud.

Kell on pool kaks öösel, aga mis siis - ma lähen jalutama nüüd! :)

Kui ma väike olin, siis pugesin peitu ja nutsin. Nüüd olen pidevalt lihtsalt pissed-off! Niimoodi ei tohiks keegi elada. Mürgitan iseennast seestpoolt väljapoole. Ilmselt paistab see kõigepealt mu silmadest, lõpuks haarab mu keha. Vihast ja elu keerdkäikudest muserdatuna väänlen ja moondun koletiseks.

Jean-Pierre Milovanoff "Süütute kurbus". Lugege. Lugege kindlasti!!

Tüüpiline esmaspäev. Olen katki. Kõik tundub pahasti. Olen liiga väsinud, et magada.

Üks ilus laul, mille aili fb lehelt leidsin just...