Naljakas, kuidas ma saan alati seda, mida tahan. Kasvõi korraks. Aga saan. Nii et mul pole üldse põhjust mitte millegi üle depressata. I'm lucky.

Oi, Eve kallis, mis sa nüüd tegid! Langeda voodisse ühega kui tahaks olla hoopis teisega... tundub, et story of my fucking life. Aga üldiselt oli see eilne öö ikkagi eriliselt lõbus ja mitmekesine :P

Kõik energia on minust justkui välja tõmmatud. Tühi sisuta, kireta kest on järele jäänud. Nüüd ma vajan, et keegi tuleks ja võtaks mu hästi kõvasti kaissu. Tahan lähedust. Palun lähedust. Lisaks oleks tore kui mu idiootlik mõttelaad samuti ära kuulataks. Nii katkine tunne on, kurat. Tekib iiveldus kui mõtlen, et pean end ka täna õhtul kodust välja ajama.

Veini ja torti. Siidrit ja kiirnuudleid. Nii need neljapäevaõhtud mööduvad. muhaha.

Homse ees väike hirm. Või isegi natukene suur väike hirm. Aga küll kõik saab korda.

Kui kuuled kellegi teise elulugu, kellegi teise probleeme, siis tekib küsimus, et miks ma ise üldse kurvastada julgen? Olgu, kõikidel on muresid ja igale ühele mõjuvad läbielamised erinevalt. Aga kui su elu on juba 6-aastaselt nii omadega sassis... Selliseid lapsi tahaks ainult kaitsta ja hoida, neile lõputult kalli teha ja neile muinasjutte jutustada, et nad saaksid unustada oma kohutava reaalsuse.

Tulebki olla otsekohene ja aus. Ja mitte iialgi oma sõnu tagasi võtta kui need on tulnud südamest.

Miks on nii, et igal õhtul tuleb kurbus? Päeval suudan olla mõtlemata ja tundmata. Pimedusega saabuvad ka tundekeerised. Selline tunne, nagu miski nähtamatu näpistaks südant ja tahaks seda sajas suunas tükkideks rebida. Aga ei õnnestu, ei ei õnnestu ning seepärast see vastik tunne, see vastik kurbus.

Olen juba kaks päeva järjest saanud sittade emotsioonide sekka kogeda ka ülihäid. Pühapäeval ja esmaspäeval helistasid sugulased, keda polnud ammu näinud... üht kuu, teist pea kolm aastat, kolmandat suisa ca kümme aastat. Pühapäeval siriuse tiir ning eile õhtul eksprompt püssikasse karaokele ja hiljem zavi friikaid sööma. Nii hea oli jutustada, nagu poleks üldse aega möödunud :-) Ei mingit võõrastamist. Ja just NEID inimesi oli mul vaja, et kõik unustada ja end hästi tunda. Paneb järjekordselt südamele koputama, et oma sugulastega tuleb tihedamalt suhelda. Ühed geenid mõistavad sind alati kuidagi paremini.

Ma lihtsalt jumaldan lapsi. Nad ütlevad "ma armastan sind" ja "sa näed suurepärane välja" ning nemad tõepoolest mõtlevadki seda :) Omal kombel muidugi. Rikkumata, siirad ja avameelsed, veel elu valust muserdamata. Seepärast mulle mu töö nii väga meeldibki. Meeldib kui nad hõisates vastu jooksevad ja kallistustega üle külvavad ning õhinal oma elukestest pajatavad. Tekib tunne, et oled kellegi jaoks oluline. Kuidas ma ever saaksin töökohta vahetada? Pole lihtsalt mõeldav.

trust is dead

Naljakas. Hale. Või halenaljakas. Ma ei teagi.
Hakkad kedagi uskuma, usaldama. Ja just siis kui see usaldus tekib, virutatakse sulle kõige täiega makku. Pauh. Kõik lendas vastu taevast! Miks ma ometi ei õpi? EI TOHI USALDADA. LIHTSALT EI TOHI!!!
Ma tean, et ma olen ise süüdi, nagu ikka. Aga usaldusega on sellised lood, et seda ei saa tagasi. Never again.

Sorry, I'm a lady. Actually.

Eile ma küll eriti ladylike ei käitunud, aga mis seal ikka. Mis tehtud, see tehtud. Tagasi aega ei keera ja ega ei tahaks ka. Kõik on millekski vajalik, isegi idiootsused.

Lii Unt

tule välja oma paleest ja sukeldu hirmuookeani,
tule välja mugavast kodust valvama põlevat linna.
ära karda terrorit, emba lootusetust.
kurbus ja rõõm pole erinevad,
sest mina olen nad mõlemad.
naudi, isegi kui satud pisaratepaika
ning näe neil hetkil mind naeratamas.

Täna helistas Ott ja kutsus homseks külla, sest ta kolib ära. TA KOLIB KALEVI 20st ÄRA! Nagu... see on armas, kuhu ta kolib ja miks, aga nii kurb tunne tuli... see eelmise sügise-talve kommuunielu, mis me seal elasime igal nädalavahetusel...saab ühtäkki oma otsa. Meie pesa, kuhu oli hea külmal ajal kokku pugeda ja suitsu kimudes sinisesse pilve mattuda ning halenaljakaid filme vaadata. Nii kurb, kuidas asjad ühtelugu otsa saavad. Mitte miski ei kesta. Mitte kunagi.
Teeb nukraks jah, aga elu on näidanud, et head kohad ja olemised küll kaovad, aga asenduvad ajapikku uutega. Mõnus elu Uuel tänaval ja tšill õllekas, unustamatu farmielu Inglismaal, reedeõhtud Nõo baaris või 16 kannus, fantastiline squatikuu Barcelonas, suveleitsakus pirogovi ja emajõetiirud... Kõik see on jäänud selja taha ja isegi kui need kohad korduvadki, sama pole enam miski. Möödunut meenutades on siiski hea ja soe tunne. Ja mul on hea meel, et mul on olnud selliseid hetki, selliseid kohti... ja selliseid inimesi, kes on jäänud püsima. See kõik näitab, et elu ei olegi nii hall ja üksluine, vaid suisa eriline ja mitmekülgne ning pakub meile armastust kõige ootamatumatel hetkedel. Pakub. Ja siis võtab selle ära. Aga alati pakub uuesti. Ja see ongi lohutav!

Kolmapäevaõhtud Krooksus on nii armsad. Leilaga siidrit juua ja siis mehi paika panna... Enne seda Marikaga samuti siidrit ja oskuslikku juuksurimängu. Muhaha. Ei, armastan oma sõbrannasid. Lihtsalt parimad olete! :)

Kui sul on keegi uus, siis miks põrgu päralt ei jäta sa minu perekonna terroriseerimist? All hell broke loose again. Sick of this crap.

Iiveldus, iiveldus, iiveldus. Magamatus. Lihasvalu. Krambid sisikonnas. Täna olen täiesti katki.

Minu feilide saaga jätkus. Ise ka imestan, mida kõike ma korraldada võin. This sucks.

Kui eelmisel nädalal ei maganud peaaegu üldse, siis sel nädalal magan liiga palju. Ilmselt teen unevõlga tasa. Eile kolmveerand viis peale üht siidrit vajusin voodisse ja sinna ma jäingi.. ärkasin alles praegu, 13,5 h hiljem. Uimakoll koll koll.

Ehk ongi vaja kõik mälestused veelkord läbi mäletada, et nad siis lõplikult rahule jätta. Tulv jätkub. Täiesti ebasobimatutel ja ootamatutel hetkedel.. mälestuste tulv.

õhtupoolik raudteel

Nagu Erkki ütles - mõnikord on parem inimestele nende illusioonid jätta. Mõnikord on tõepoolest niimoodi õigem! MÕNIKORD!!!

Täna on jälle üks selline õhtu, kus erinevad minu tuttavad saavad omavahel tuttavateks. Piinlikud algused? Enamasti saan sogamisega hakkama, siis juba natuke alkoholi ning ongi kõik sõbrad. Jee jee :D

Lõpuks ometi finiš. Veel viimane pingutus ja nädalavahetus saab alata. Aga tööl käimine on isiklike probleemide üle juurdlemiseks hea distraction. Oli alles töömaratoni nädal. Uhh. Pappi tuleb vähemasti.

Ma armastan öist linna. Hämarad tänavad, tähistaevas, haudvaikne emajõgi. Raekoja platsis lällas mõni üksik poolpidune noormees, muidu oli rahulik. Kõps-kõps, ainult enese sammud ümbruses kajamas, üksinda tasakesti mööda Vanemuise tänavat üles jalutades.
Ja nii tore, et mul on sõbranna, kes viitsib minuga pool kaks öösel linna peal kokku saada, et suitsetada ja veidi juttu ajada. :)

***
Eelmiste päevade liiga vähene uni lõi töölt tulles mind pms kohe voodisse. Virgusin südaööl. Nüüd siis öö ja päev minu jaoks vahetunud. Jälle! Limpsin "hommikukohvi" ja söön šoksi kõrvale. Ilusaid unenägusid teile, kes te magate! :)

Aga kui tõepoolest siit lihtsalt ära minna? Pakkida kokku oma asjad, teha suurpuhastus oma elus.. ja minna ära. Tartu. Ma armastan ja vihkan seda linna samaaegselt. Siin ei ole liiga palju seda suurlinna kära, aga see-eest on siin sajakordselt emotsionaalset kära.. iga nurga peal. Kõikjal on tuttavad näod, ükskõik millal välja lähed. Nii ma siis nüüd mõtlengi... Ehk hoopis Tallinn?? Mulle ei meeldi Tallinn. Aga äkki hakkaks? Tartust kus kurat ja alustada mujal uut elu??? Oleks see lahendus või põgenemine?

Enda jaoks kõik selgeks mõelda ja siis eluga edasi minna? Now, HOW am I supposed to do that?

Jätkuvalt unehäirete küüsis. Magama õnnestus jääda ehk kella kolmeks ja juba olen ärkvel ning pool tundi kohvitassi taga tukkunud... 11-tunnine tööpäev ees ootamas. Praegu arvan, et jõuan õhtul koju ning varisen surmväsinuna voodisse, aga ei... ilmselt tuleb uus kella kolmeni lakke vahtimine ning uus unesilmine varahommik.

Ma ise olen oma elu selliseks elanud. MINA. Mitte keegi teine. Ma teadsin paremini. Ma suutsin ette näha, aga ikkagi lasin asjadel kulgeda ja unustasin lõpuks enese kaitsmise.
On tagumine aeg kaitsemüürid uuesti üles ehitada ja sügavad vallikraavid kaevata. Enam te mulle ligi ei pääse, raisk.

Mulle jõudis just kohale, et that was it. Viimane mälestus temast on varjutatud alkoholiaurudega. Justkui see ei olekski üldse reaalne! Ilmselt kõik muinasjutud siiski ei lõpe hästi. Või siis... see ei olnud muinasjutt, nagu ma arvasin.

Sa võid arvata, et ma olen tugev ja saan hakkama ning tõepoolest ma püüan.. kõigest väest ja kõikvõimalike meetmetega. Aga tõsi on, et tegelikult ma ei ole tugev ja ma ei saa hakkama...

Pole mõtet end piinata, aga teistmoodi ei saa.. vähemasti veel mitte.

Täiesti lõpp kui rumalasti võib käituda kui sinus on liiga palju alkoholi. Täiesti lõpp!

Vabadus ja ausus. Kaks "asja", mida ma olen alati endale soovinud. Nad on mul nüüd olemas. Tegelikult ei tundugi kõikehõlmav ausus nii roosiline. Vabadus seevastu.. midagi ilusat. Miks ma siis ometi enam üksinda olla ei taha? Miks need neetud õudusunenäod mind kimbutavad? Miks ärkan ma tunde enne äratuskella üle keha vabisedes ja paanikas, justkui oleks keegi just nüüdsama surnud? Miks? Uus asi, mida enesele tahta - hingerahu. Ja see kaalub võibolla, et üles kõik need teised soovid. Jah. Hingerahu!!! Palun.

*

Tegelikult peaks täna tulema ometi ilus päev. Päike paistab. Tööle alles 15ks ning sedagi vaid kolmeks tunniks. Siis on juba Aili Tartus, poodi veini järele, juttu ja muusikat ning õhtuseid külalisi ootama. Kõlab ju ilusasti? Aga ikkagi olen sisemiselt surnud...