Olen Rõngus ja mul on ikka kergelt halb. Emotsionaalselt kurnatud. Soovin, et oleks juba homme ja ma saaksin tagasi Tartusse oma väikesesse korterisse, kus ei oleks kedagi, kelle ees teeseldult rõõmsat nägu teha.

Käisime Rõngu peal jalutamas ka. Kõik oli nii endine, aga samas nii teistsugune. Meenusid noorena tehtud hullumeelsused. Iga kümne meetri taga koht, kus kummitas mõni mälestus... olgu siis hea või halb. See kõik tekitas mõnusa positiivse rammestuse, aga praeguseks on emotsioonid jälle halvasti üles krutitud. Iseenesest.