Olen Rõngus ja mul on ikka kergelt halb. Emotsionaalselt kurnatud. Soovin, et oleks juba homme ja ma saaksin tagasi Tartusse oma väikesesse korterisse, kus ei oleks kedagi, kelle ees teeseldult rõõmsat nägu teha.

Käisime Rõngu peal jalutamas ka. Kõik oli nii endine, aga samas nii teistsugune. Meenusid noorena tehtud hullumeelsused. Iga kümne meetri taga koht, kus kummitas mõni mälestus... olgu siis hea või halb. See kõik tekitas mõnusa positiivse rammestuse, aga praeguseks on emotsioonid jälle halvasti üles krutitud. Iseenesest.

Ma vajan mingit märki, et kõik saab korda! Et mu emotsioonid ei jää igavesti niimoodi hüplema. Mul on halb ja ma olen ise selles süüdi. Lugesin Kadi blogi, kes kirjutas, et enne elada endast kõik välja kui olla tuim. Oh, praegu ma soovin, et mina oleks tuim!
Tegelikult oleks maru vahva kui meie tunded muutuksid sõrmenipsuga. Nips ja rõõm. Nips ja viha. Nips. Nips! Ilus (igav?) utoopia.

kui olla täiskuuööl tund aega pargis...

Kuidas teha nii, et müstika säiliks? Kuidas olla sotsiaalselt kompetentsem? Miks mõned inimesed suudavad olla rahulikud? Kas suudavad? Või on see kõik pindmine? Kuidas üldse paistame teistele? Jne!

Vähemalt nüüd ma tean, miks ma jälle magada ei saa. Mis asi selle täiskuuga on, et ta nii rahutuks teeb? Minna ja minna, koha peal istuda ei suuda ega taha ega tohigi. Südaöösel pargis... need kajakad seal katuseäärel, hääled vaikuses, kerge kevadöine jahedus mantli all põues ja varvastes... nii hea oli.

Eks ma siis püüa minna vooluga kaasa edaspidi. Tuleb mis tuleb.

Oi ma ikka oskan segadust tekitada. Nii halb olin eile. Niii purjus. Nii sassis oma hinges. Oeh. Ma ei tea... paljud asjad oleks võinud ütlemata jätta. Ja paljud teod oleks võinud tegemata jääda. Samas jällegi... kui poleks kõiki halbu asju teinud, siis ei oleks juhtunud ka need head asjad, mis juhtusid. Saate aru midagi? Hihi. Aga oli, mis oli, midagi muuta enam ei saa. Õnneks (õnnetuseks?) on hulganisti mäluauke, kõiki halbu tegemisi ei mäleta ja paraku kõiki häid ka mitte. Whatever.

Miks mõned inimesed küll ei oska õnnelikud olla? Kuskohas elus läks meil nii valesti, et kumbki ei oska rõõmu tunda? Kogu aeg kahtlus koputab kuklale.. varsti varsti.. varsti läheb niikuinii kõik persse. Ja kui ei lähe, siis keerame ise kõik pahupidi.

Tšillime Kristeliga minu pool...filosoofilised mõtisklused ja viinakoksid.. näod ka puha mukitud juba, pärast zavoodis näeeeeb ;)

Mis mõttes täna on juba neljapäev? Aeg, kus sa kihutad?

Õues on ilus ja ohtlik samaaegselt. Päike on soe ja paitab põski, aga kummikutega jää peal kõndimine tekitab eluohtlikke olukordi.

võõrutussümptomid

Veetsin kogu öö palavikuliselt värisedes. Ja magu kiskus krampi, nagu viimnepäev oleks käes. Olen maganud vast nii kolm tundi. Olemine ikka veel väga halb. Millest selline jama nüüd? Oh, pole vaja vastatagi... värisemine, südamekloppimine, õudusunenägu sinna vahele... kõik see kokku - alkoholi võõrustusnähud.
Ja lisaks kergelt kummaline tunne, nagu varsti juhtuks midagi halba... mitte kindlalt just minu endaga, aga minu ümber. Väga tugev tunne! Loodan, et olen üleväsinud ja kujutan lihtsalt ette. Aga ka ärevus üks võõrutussümptom ju!

Jutu point on selles, et ma edaspidi tõmbun veidi tagasi. Esialgu hakkan laupäeviti karske olema, eks näis kuidas läheb. Soovige mulle edu. Okei, "edu" on veidi vale sõna... soovige tugevust ja meelekindlust!

Naljakas, et kuigi elu pakub mulle sita seest õisi, tahan mina ikkagi sitta!

Hingevalud kihutavad liiga pingeliselt elama!

Kerge ärevus on sees. Reede õhtupoolik. Kahe tunni pärast korgime juba Lona pool viina lahti, küll on toreee.

Kas sel nädalavahetusel tuleb kella keerata, teab keegi?

Ta on kangelane ja võluja. Ta on võrgutaja ja Erose vend. Ta suudab võimatut; ta täidab vaesed inimsüdamed kauni ja imelise luulega. Tühjenenud elulootsikud lastib ta uute saatustega ja kihutab randunuid tagasi suure elu kiiresse voolu. Säärane on VEIN.
...

Košmaarne deprekas! Hakka või jooma. Ja probleemiks ongi, et ma tahan kogu aeg alkoholiii. Kogu mu olemus karjub nädalavahetust. Palun palun mulle reedet. Palun. Külmkapis on viin. Avamata. Ma ei julge kellegi käest küsida, kas keegi oleks käpp jooma, sest keegi niikuinii oleks. Ja ma ei tohiks. Ma peaks tegema enesele võõrustusravi. Asi on käest ära. Mul vist kerge paanikahoog. Jälle on see juhtunud minuga - alkoholism. Kõik käib ju geenides! Eelsoodumus on olemas. Ma ei tohi iial lapsi teha, mul hakkab neist juba ette kahju.

Kui ma joomise maha jätan, siis ma kuivan ära ja olengi surnud. Mu hing lendab minema mõnda märjemasse paika. Kuivas kohas hing ei ela.

Istusin veidi aega tagasi Karu pargis pingil ja nautisin loojuvat päikest ja pisukest kogust nikotiini. Nii hea oli.

Maruraske on õnnelik olla. Kuidagi hoopis lihtsam on olla kurb ja üksinda.

Kui tõsiselt saab võtta tapmisähvadust, mida tehakse juba mitmendat korda?

Hullumaja läks lahti jälle uue hooga täna... :(

Oh seda palavikulist sonimist. Emotsioonitus valdab mind. Millal ma ometi suureks saan? 16-aastane 24-aastase kehasse vangistatud... Raske on. Tahaks lihtsalt magama jääda ja mitte enam üles ärgata.


Uimane ja väsinud olen täna jahh...

No põrgusse kõik!

Miks ei võiks mulle meeldida head mehed? Sellised, kellega koos on turvaline tunne ja kes sind tingimusteta lihtsalt hoiavad ja kaitsevad. Ikka tõmbab sinna ohtliku ja ebakindla poole. Aaaaah. Taaskord on mõttejuhe liiga puntrasse kerinud end!

Juhtumas on kummalisi asju. Annaks pool endast ära, et selgusele jõuda iseendas.

Täna jälle lastega uisutama, wii. Mis sest, et olen nüüd lõpuks jälle täiesti haigeks jäänud. Pea on nohust nii paks ja väike palavik ajab jalad tudisema. Kui uudistest kuulete, et keegi sõitis lõunaka liuväljal end vastu jääpiirdeid väheke katki, siis see olin tõenäoliselt mina.

Ilmselgelt on mul kass peal!

Planet Terror = minu elu viimase 20 tunni jooksul! (sõprade ja toredate inimeste kohta see ei käi loomulikult)'

Millega ma selle ära olen teeninud?

virin-pirin

Another joyless morning. Neljapäevad on niii häirivad... reede on käeulatuses, aga kätte veel ei anna.
Pean põnnidega täna Vellavere-Vitipalu loodusrajale matkama minema. Oh rõõmu. Tavaliselt oleksin valmis sellisteks pingutusteks, aga mitte täna. Oehh.

Masendav lugu ka siia ikka..

Põrguvärk! Und üldse ei ole. Pea on nii sassis otsas. Krdi mehed :)
Nelja tunni pärast on äratus. On ülds mõtet magama minna?? Hullult vihkan ärkamisi siis kui alles äsja magama on jäädud.

tänased lemmikud!

Tänane päev on olnud täis lihtsaid naudinguid. Hea kohvi toredate inimestega, maitsev toit, suurepärane raamat. Tuisumöll õues on ka ilus aknast vaadatuna. Isegi pesu pesin ära ja koristasin.
Vaba päev nädala keskel on igati super asi!

Mu elu... täiesti absurne. Kõik on nagu mingis haiges twisted komöödias. Mis toimub? Ma ei saa enam midagi aru. Mida ma tahan?

Aga mul on halb eelaimdus ühe inimese suhtes.. viimane kord otsustasin oma sisetunnet ignoreerida ja pikemas perspektiivis tekitab see mulle siiamaani kahju. Võiks arvata, et inimene õpib oma vigadest eksole.

Teise inimese suhtes on aga eriliselt soe ja positiivne tunne. See tekkis nii äkki, et ma lihtsalt ei tea, mida selle tundega peale hakata. Tunded tuleb alla suruda, mõtlen vahest. Kas antud juhul oleks see õige? Siinkohal ütleb sisetunne, et ei ei-go for it. Aga kaine mõistus (või hirm?) ei lase.