Algas kümnes kaine nädal!

Ma olen absoluutselt täiesti siiralt vaimustunud koolis käimisest! Oleks mul raha, siis käiksin statsionaaris. Oeh. Aga võib-olla ongi hea, et harva. Mida harvem, seda huvitavam tundub ehk. Viimased kolm päeva olin küll eeskujulik tudeng, kõikides loengutes kohal, kuulamas ja märkmeid tegemas. Ülejärgmisel reedel jälle.

Naljakas, et nüüd, peale mitme aastast kooli pausi on kool hoopis ägedam. Pole kohustust, on lihtsalt huvi. See see erinevus ongi. Omal ajal sai ülikooli astutud, sest nii PIDI tegema.

Olen ilmselt pea kusagile ära löönud, sest kõik positiivsed emotsioonid on kusagile kadunud. Veidral kombel meenub nüüdseks juba kolme aasta tagune aeg depressiooni basseinis siplemisest.
Kuulates täna õhtul kliinilise psühholoogia loengut jäi kummitama küsimus - kas emotsioonid tekitavad mõtteid või mõtted emotsioone? Ise kaldun kognitiivse suuna poole, et enne on siiski mõte, mis vallandab siis vastavalt negatiivse või positiivse emotsiooni. AGA on endalgi niipidi olnud, et enne tunned midagi ja siis hakkad alles selle tunde üle mõtlema... otsides põhjust/mõtet, mis selle tunde tekitas. Ürita siis niimoodi aru saada, milline lähenemine õige peaks olema. Ilmselt ei saagi olla seda õiget lahendust, sest kumbki variant pole ju vale ka.

Mul on natukene juhe koos :)

Tänasest pühapäevani on jälle kool. Otsus psühholoogiat õppima minna on olnud viimase aja sündmusi arvestades parim, mida ma enda jaoks teha sain. Peale selle, et see on mu tööalases ja isiklikus elus kasulik, on see ka kirjeldamatult huvitav. Tekib tunne, nagu ei käikski koolis, vaid mõnusalt vaba aega veetmas. Siiski, olen selles valdkonnas alles lapsekingades. Aga hullem oleks see, kui kasvuruumi polekski!

Ja muideks, tänase seisuga olen olnud 60. päeva kaine!

Võid mõelda, et tead, mida mingis olukorras öelda. Võid isegi öelda need asjad ära ja arvata, et tegid kõik õigesti. Ja ikkagi tuleb hiljem välja, et oleks pidanud sõnu seadma teistmoodi või olema üldse kuss. AGA ei tohi lasta end kõigutada teiste arvamustest. Ainult niimoodi on võimalik selles maailmas normaalselt eksisteerida. Lõug püsti, selg sirgu, julgelt naeratades alati ja ainult edasi.

Kui ma oleksin kogu aeg õnnelik, siis mul hakkaks igav. Kui ma kogu aeg naeraksin, saaksin naerukortsud pealegi. Lihtsalt ei ole võimalik olla kogu aeg õnnelik. Ja... ei tohikski. Elus peab ikka variatsioone ka leiduma. Elu olgu värvikirev, nagu Pakistani bussid!

Oiioi, kaks kuud olin järjekorras ja lõpuks sain - Patrick Rothfussi Tuule Nimi kolmas raamat The Wise Man's Fear. Peaaegu 1000 lk lugemist. Küll nüüd oleks kena mõni vaba päevake, et kodus keras seda raamatut endasse ahmida.

Torisesin pool eilset õhtut, nagu üks porisena nurka visatud kummisäärik. Priit arvas siiski, et minu puhul on tegemist kristallkingakesega. Niimoodi siis vaidlesime :D

Lisaks sai minust eile peaaegu püromaan. Selle väikse erinevusega, et mina ei kaifi musta tossu ega leeke, vähemalt mitte enda köögis. Üritasin esimest korda seda pliiti kütta, mingi tõmmet aga polnud, mistõttu kõik see toss voogas kööki. Olin päris ähmi täis ja kutsusin omanikuhärra asja kaema, tema toimetas stoilise rahuga kärssavad puud vanni ja kallas neile külma vett peale. Tagant järele mõeldes - kuradi koomiline õhtu.

Aeg-ajalt langen vabalangemist kusagile akendeta auku. Põhja ei jõua, lihtsalt langen ja valgust ei ole.
Tahaks nii palju asju teha. Pea pulbitseb ideedest. Neid on nii palju, et ma ei suuda leida seda põhilist, millest alustada. Ja nii ma muudkui mõtlen ja mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem lisandub ideid. Ja kui ma enam mõelda ei jaksa, siis langengi oma vabalangemist...

midagi ilusat!

Kirjeldamatult veniv nädal on olnud. Juba ainuüksi esmaspäev-teisipäev oleksid kestnud suisa sajandi. Aga eks ta venib ikka, kui midagi väga oodata. Homme siis see kauaoodatud reede, mil saab Pärnut vallutama minna. Sügisene meri, mmm. Aili lubas kohalikku pubisse ka lohistada. Ootan ootan ootan :)

Mõnikord ei olegi füüsilise tervise tagasi tulekuks vaja muud, kui natukene armastust.

Kui sa pole kunagi päris augu põhja kukkunud, siis ei oska sa loomulikult sealt välja ronida. Augu serval komistamine pole midagi. Korralik pingutus tagasi pinnale pääsemise nimel on see, mis paneb edaspidi tegema ükskõik mida, et mitte enam sinna auku kukkuda.

50. kaine päev! Olles endiselt sageli ümbritsetud joomastest inimestest, mõtlen, et ma ei taha küll enam kunagi alkoholi oma vereringesse lasta. Samas olen ma piisavalt tark, et sellist lubadust mitte anda.

Kurb, vihane ja väsinud. Ma ei suuda enam teatud asju kannatada. Tekkinud on sisemine dilemma, mida ma kuidagimoodi lahendada ei oska. Ma tean, kuhupoole kaalukauss vajumas on, aga ei ole kindel, kas ta ikka õiges suunas vajub. Hea oleks kõigest eemale saada, aga paraku pole see võimalik. Tuleb olla ja suuta asjad enda jaoks selgeks mõelda. Ning siis täie selguse juures lõplik otsus langetada. Hea rääkida, haah. Korda seda kasvõi mantrana, ei aita. Lihtsalt ja konkreetselt ummikus.

Vahepeal on raske kaine olla. Tavapärane reaktsioon halbadele sõnumitele või lihtsalt halvale enesetundele oleks alkoholi tarbimine piisavalt suurtes kogustes, et see kõik muu ära tuimestaks. Ja kui mõnel sõbral on raske, siis pole mitte enam endalgi raske, vaid on topelt raske. Veider, et karsklus emotsioone võimendab. Arvasin, et efekt on vastupidine.

Haigused tulevad ikka kõige ebasobivamatel hetkedel. Ikka siis kui on suuuured plaanid tehtud !

Veidral kombel ärkasin täna 3,5 h enne äratuskella ehk siis kell kaks öösel. Uuesti magama jääda ei õnnestunudki. Und pole praegugi. Istun siin arvuti ekraani ees ja mõtlen, et võiks olla üks lörtsisajune hommikupoolik...oleks nädalavahetus ja ma ei peaks kusagile kiirustama. Võiksin kohvi- või teetassi taga uneledes akna juures istuda ja õue vahtida. Tuul ja lörtsisegu Tartut vallutamas ja mina soojas toas. Jah, sellisest hommikust mõtlen.

sügise värv ja võlu

Kahe tunni pärast on esimene koolipäev üle kolme aasta. Uiuiui. Kergelt ärev olla. KERGELT! :D

Ja jälle ärkvel veel enne kui õues valgeks läheb. Ärkvel enne äratuskellagi.
"Kohvitassi taga uueks sündida"... nagu laulab Ultramelanhool. Õnneks on alles sügishommikud...
Täna on meeletult tihe päev. Tahaks hoopis kivi alla peitu pugeda.

Raamatusoovitus:

Daniel Goleman "Hävitavad emotsioonid". Elu ja Meele VIII konverentsi teemasid käsitlev teos. Dalai-Laama on huvitavam isiksus, kui ma siiamaani olen arvanud.

Kahju on sõbrast. Niuniu.

Esimest korda üle pika aja tunnen, et ma võiksin siin maal konutada veel nädalate kaupa. Tavaliselt oli 24 h maksimaalne aeg, mis ma suutsin siin hulluks minemata veeta.
Positiivne areng on toimunud, ma leian. Hakkan justkui inimeseks saama jälle.

Tänasel imeilusal päikselisel sügispäeval täitub 5. nädalat ka juba. Kui hea! :)

Kui sa oled kord juba kellestki lahku läinud, siis tee kõikidele oma sõpradele teene ja ära mine selle inimesega enam kokku. Selline edasi-tagasi siiberdamine keerab su enda emotsioonid persse ja sõbrad ei viitsi ka lõpuks sulle enam toeks olla, kuna sa NIIKUINII lähed ju tagasi... ning kõik algab otsast peale. Üha uuesti ja uuesti. EI KORDUSTELE!!!!