mina ja mu hirmud, mis mul elada ei lase...

Tegelikult ma endiselt ei tea, mida tunnen. Või mis kaalutlustel ma üldse kunagi midagi tunnen. Jne.
Muretsen liiga palju... oma väärastunud emotsioonide, kehakaalu, alkoholi liigtarbimise pärast. Stressan. Ilmselgelt. Ja see ajab mind veelgi rohkem sööma, veelgi rohkem jooma. Ja see omakorda veel rohkem stressama. Nõiaring.
Kõige hullem on paratamatus - et ma ei saa midagi teha aja kulgemise vastu, mis muudkui tiksub ja tiksub. Iga sekundiga lähemale surmale. Kärbumisprotsess on ammu alanud. Kõik see muudab mind kurvaks ning kihutab liiga pingeliselt elama. Nautima..kuniks veel saan.
Kes on mulle pikemas perspektiivis hea ja sobiv? Naudin liigselt tähelepanu, et suudaks vaid ühele inimesele keskenduda. Põrgut küll!
Põhimõtteliselt üritan selgusele jõuada, kas on ohutu või mitte? Armuda.