Volbripidu lasteaia moodi on ikka üks ütlemata vahva asi! :))

Õhtul tuleb teistmoodi Volbripidu, ootan ka seda.

Ja ongi aprillikuu omadega otsas. Nüüd võib juba puhkust ootama hakata küll! :D

Nähh. Miks? Ma tõesti ootasin juba :( (

Kui hästi võib mõjuda üks varahommikune jalgrattasõit! Ekslesin risti-põiki tähtvere tänavatel ja tiirutasin edasi-tagasi mööda emajõe äärt. Kajakad kisasid, kaks kaunist luike sukeldusid toiduotsingutel... üksikud tervisesportlased ja fotograafid. Kella üheksaks olin kodus tagasi. Nii hea oli, et hakkan vist harrastama seda asja. Hommikul mitu tundi varem üles ja sinna.

Elusse nakatunud. Lausa raske uskuda, et ma veel aasta aastat tagasi oleksin pigem soovinud surnud olla.

Peeter Paan võis ju oma varju jalast sikutada, aga reaalsel elul pole muinasjuttudega midagi ühist. Inimene lihtsalt ei suuda üle iseenda varju hüpata. Mina üritasin. Väänasin end kõikvõimalikul moel. Peaksin nüüd ju targem olema. Kõige hullem ongi see kui tead, mis on sulle parem, aga ometi kahjustad end edasi... ja edasi, edasi ja rohkem rohkem. Niimoodi need õnnetud inimesed siia maailma tekivadki - üritades püüda kättesaamatut.

korralik!

On laupäeva õhtu..olgu, tegelikult pühapäeva öö. Ja ma istun kodus, sest kõik on kusagil kained ja zavi minna ei viitsita. Lausa kummaline! :)

tahaks hullult üht statoili hotdogi, aga see eeldaks õue minekut... eii viitsi... tooks keegi mulle ühe hotdogi? :D

Kas tõesti hakkab uus kammajaa pihta? Ma lihtsalt ei jaksa enam võidelda :(
Olen üldse nii sitas tujus hetkel.. ja varsti lähen Kaiale bussi vastu.. no siis läheb ikka tuju paremaks, muidu oleks eriti ebaõnnestunud kogu see planeeritud õhtu. Külmikus ootab hea punane vein, püüan sellele mõelda ja mitte masetseda, aga raske on kui kõik seinad mu ümber on otsustanud korraga kokku kukkuda.

Edukat neljapäeva lõppu kõikidele, kes on juba täna kusagil peol. Mina liitun teiega homme !
Ja Supilinnal on päevad, kes veel ei teadnud... laupäeva õhtul Svjata Vatra. Mingem siis kuulama.

Unemaale...

PS! Arenguvestlus läks edukalt. Sain siiamaani tehtud töö eest kiita. Egobuust nüüd kergelt :))

öö !

Kell 2:36
Unetsükkel läks jälle pahupidi. Läksin mina kell pool neli päeval pikali, et "veidi tukastada" ja ärkasin kell kaks öösel :D homme..see tähendab täna on töö juures arenguvestlus juhatajaga. Tšill! Nüüd pean minema sinna pooluimasena ka veel. Deem.

*
Kell 6:34
Nonii. Igati asjalik öö on olnud. Koristasin kogu elamise piinlikult puhtaks ning õppisin sünti peal Lou Reed "Perfect day" ära. Olen joonud ka kolm tassi kohvi, söönud kaks hapukurki ja käinud dušši all. Täitsa tasub keset päeva magama jääda, öösel on hoopis rohkem energiat :D

mina ja mu hirmud, mis mul elada ei lase...

Tegelikult ma endiselt ei tea, mida tunnen. Või mis kaalutlustel ma üldse kunagi midagi tunnen. Jne.
Muretsen liiga palju... oma väärastunud emotsioonide, kehakaalu, alkoholi liigtarbimise pärast. Stressan. Ilmselgelt. Ja see ajab mind veelgi rohkem sööma, veelgi rohkem jooma. Ja see omakorda veel rohkem stressama. Nõiaring.
Kõige hullem on paratamatus - et ma ei saa midagi teha aja kulgemise vastu, mis muudkui tiksub ja tiksub. Iga sekundiga lähemale surmale. Kärbumisprotsess on ammu alanud. Kõik see muudab mind kurvaks ning kihutab liiga pingeliselt elama. Nautima..kuniks veel saan.
Kes on mulle pikemas perspektiivis hea ja sobiv? Naudin liigselt tähelepanu, et suudaks vaid ühele inimesele keskenduda. Põrgut küll!
Põhimõtteliselt üritan selgusele jõuada, kas on ohutu või mitte? Armuda.

järjekordne surnud mees, keda armastada!

Ehk siis lugesin ka Jack Londoni "John Barleycorni" ära.
Tohutult palju samastumist omaenese eluga... alkoholi tarbimise osas. Kõik need mõtted on keerelnud ka minu peas ja ilmselt keerlevad ka edaspidi. Kogu see sotsiaalne pool, mis alkoholi tarbimine endaga kaasa toob on lõpuks lihtsalt niivõrd paeluv, et isegi kui tegelikult juua ei taha teed seda ikka. Ja mõelda vaid, et alles laupäeval olin siiralt õnnelik kui terve päeva kestnud pummelungi tulemusel kordagi ära ei vajunud; meeled olid erksad ja kogu aeg oli fantastiline tunne, nagu viibiks eriti värviküllases unenäos. Kordagi ei mõelnud siis, et tekkinud on taluvus alkoholi suhtes! Vajan ka mina rohkem, et täiesti purju jääda. Ühest joogist on saanud vähemalt neli.

Ja paar tsitaati ka siia lõppu...

Pole muud kui isu ja himu, oma vatsa ja niuete hüpiknukk.

Kogu elumäng on hea, olgugi kogu elu vigane ja olgugi kogu mäng lõpuks ikkagi kaotatud.

väga tšill laupäev oli! :)

Kõik algas tegelikult vaevaliselt, püüdes kokku panna killukesi reedese zavoodis käigu puslest. Kella kolme aegu suutsime voodist välja roomata...okei, mina olin see, kes pidi roomama :D sammud pirogovi suunas. päike. tekk. vein, mis tegi äärmiselt kiiresti purju ja enesetundegi heaks. rock fatboy. istusime kuni päikesekiired toomemäe taha vajuma hakkasid. seejärel toitumine fortuunas ja väike siider. edasi tuli kellelgi mõte minna kivilinna staadionile jalkat vaatama.. welco! welco! :D kaasa sai haaratud jack daniels. mmm, müüsingi oma vasaku käe nüüd viskikuradile. hullumoodi hea kraam ikka! ei ole vaja mingit jura peale juua ega midagi. perfect. õlle võit toimus ka. pärast veelkord fortuunasse, kaks meest pagassis. vürtsikad toidud yam yamist. erkki vajus ära. remo endiselt sõiduvees. maadlusvõtted. saun. poole ühe aegu seadsime sammud zavoodi suunas. rummikoolat. siidrit. tantsu tantsu tantsu. liiga hoogne vehkimine paiskas meid üks hetk keset tantsupõrdandat pikali :D remo tantsis laua peal ja üldse väga viis pidu.


pildimeenutused...

Eile oli selle kevade esimene piro tšill lõpuks. Tore oli, aga niipea kui päike loojus sibasin kiirelt koju, et mitte uut haigust endale külge pookida. Siider maitses peale 12 päevast vahet kuidagi eriti hästi ;)
Õhtupoolik tuleb tööl veeta, siis koju pitsat tegema ja ettevalmistused praasnikuks; öö hakul niikuinii zavi.

Eile üle pika aja tööl olemine möödus nii toredasti. Lapsevanemad tulid hommikul rõõmsate nägudega, et oiii, kes tööle on tulnud, lapsed jooksid kallistama, isegi mõnel kolleegil oli hea meel :D tegime kenasti hommikuringi, käisime laulmas ning joonistasime kogu väravaesise asfalti kriitidega värvilisi pilte täis :) ...ja järsku oligi kell 13 ning tööpäev läbi. Oh, ma ikka nii armastan oma tööd.

Täitsa uskumatu, et ma sisse ei maganud. Kell kaks öösel vahtisin veel punnis silmadega lakke ja ootasin veidikestki und. Aga näete - pool kuus hommikul lõugas äratuskell ja ma ei vajutanudki poolunesegasena kinni seda. Eriti feil oleks olnud peale pooleteise nädala pikkust haige olekut tööle hilineda kohe esimesel hommikul. Aili helistas kolmveerand kuus mulle ka igaks juhuks. Vahva!
Nüüd limpsin kohvi ja siiis lasteaeda :)

Kui keha on harjunud öösiti ärkvel olema, siis on väga keeruline teda nüüd äkki unele sundida. Ma ei saa sellega hakkama vist! Aga püüan, tõesti püüan... head ööd. Nüüd kohe.

prantsuse kirjanikke armastades!

Tahtsin veel seda öelda, et Balzaci "Kaotatud illusioonid" oli suurepärane, nagu ma arvasingi.
Üleüldse jõudis mulle kohale, et armastan prantsuse kirjanikke. On ju minu teiseks lemmik meheks Victor Hugo. Hetkel loen Octave Mirbeau'd ja ka tema meeldib mulle juba nii väga!
Elagu (surnud) prantsuse mehed !

mida kõike ma teeksin kui iialgi ei haigestuks!!!

Hakkasin enne mõtlema kui paljusid asju ma tahaksin teha kui ma teaks, et ma nii kergesti ei haigestuks. Kui paljust pean ma tegelikult loobuma tervise nimel. Ja kui ühel hetkel saab kõrini või kogemata vääratan… olengi kohe haige. See on lihtsalt nii kurb.
Käiksin juba praeguste ilmadega emajõe äärt mööda sörkimas. Ärkaksin hommikul mitu tund enne õiget aega, et päikesetõusu nautida kusagil mujal kui oma umbses korteris. Istuksin rahumeeli tundidekaupa pargipingil lihtsalt värskes õhus viibimise pärast. Tööle sõidaksin ammuilma jalgrattaga, kartmata jope vahele pugevat salakavalat kevadtuult. Paraku tuleb leppida jalgsi käimisega. Kannaksin ainult neid riideid, mis mulle meeldivad, mitte neid, millega ma end ära ei külmeta. Rääkimata palja peaga olemisest – see on minu puhul ainult maist septembrini võimalik, eeldusel, et ei ole väga kõvad tuuled. Talvel tuleb jalga toppida mitu paari pükse ja selga kaks kampsunit. Karastada ka ennast kuidagi ei saa, siis kohe jälle haige. Lõputa ring!

Oeh, ma ainult vabas õhus viibikski kui see võimalik oleks. Mida kõike ma ei annaks tugeva tervise eest?


paljajalu juuksed valla
naerukurrud silmades
keerutaks end suvevihmas
hullaks sügisilmades

mantlihõlmad avatuna
rühiks ringi lumetuisus
häbita ja õnnelikult
kevadises pargis tuiguks

Antibiootikumid ei mõju! EI MÕJU! Mis värk on? Suisa pisara võtab silma. Tahan terve olla juba. Tahan tahan. Eniveis, põgenen täna maale ära... ehk PÄRIS värske õhk teeb tervise ka korda.

Kutse pirole. Kutse grillima. Kutse õhtul tantsima. Kutsumine kutsumine kutsumine. Haige, et ma haige olen. Täitsa haige ikka. Fakk!

Minu voodis magab seksikas mees, aga sellegipoolest joon mina kohvi ja tšillin netis. Lööge keegi mulle nuiaga mõistus pähe, palun!

Jõin kohvi. Koristasin. Käisin pesus. Nüüd söön õuna. Ja nutt tuleb peale - nii ilus ilm ning õue ei tohi nina pista. Täna õhtul oleks ideaalne pirol istuda. Oeh oeh.

(Jah, see eilne meeltesegadus, et ongi tore nädalavahetusel kodus istuda, läks ilmselgelt mööda!)

Homme on reede ja mina ei saa peole minna, sest antibiotside närijana tuleb istuda toas sooja teki all. Algul valmistas mõte kodus istumisest mulle täielikku tuska, nüüdseks olen olukorraga kohanenud ja see on hakanud mulle isegi meeldima. Kes iial on öelnud, et valikuvõimaluseta elu on raske, see on karmilt eksinud. Valikuvõimalustega elu on raskem!

aga minul on nüüd süntesaator, hakkan kohe naabreid hulluks ajama! jeee! haige on täitsa tšill olla! :D

uneta

Täna vist päikesetõusu ei tulegi. Linn on vaikne, kergelt soe, aga vihmavines. Sooviks siinkohal kõikidele töömesilastele tere hommikust, mina ei ole veel magama läinud, aga varsti üritan. Ilmselgelt on haige olemisel omad eelised! Täie südamerahuga kaanisin öö otsa teed ja kohvi, mistõttu pole siiamaani grammigi und. Kirjutasin seitse lehekülge päevikut ja ühe luuletuse, vaatasin filmi, sõin vähemalt viis võileiba, neelasin kaks korda köharohtu, sirutasin arvuti taga istumisest kangeks jäänud selga ja jalgu, pikutasin voodil ja vahtisin lakke ning mõtlesin liiga paljudest asjadest.

FILMIELAMUS!

Suhtepuntrad. Alati polegi neid vaja lahti harutada. Mõned võivad kinni ka jääda! (Ühikarotid)

Hingetoru põletik jälle kallal. Väljas on super ilus kevadpäev ja mina passigu kodus... ja oi, nii veel ca poolteist nädalat nüüd. Kõik plaanid läksid vuuuuush! wc-potist alla. Aga üritan positiivselt mõelda - vähemalt saan end nüüd korralikult välja puhata.

Andke andeks, et ma JÄLLE (?) haigeks jäin. Ma pole oktoobri lõpust alates haiguslehel olnud, aga see ei lähe ilmselgelt arvesse, sest loeb ainult see, et nüüd olen ma taas haige. Andke andeks, et ma üldse olemas oleen!

Vahel ma lausa vihkan kõike seda seal. Ja vihkan, et suvi juba kiiremini ei tule koos oma soojade ilmade ja 7-nädalase puhkusega. Vihkan, et soovin olla koos inimestega siis kui ma nendega koos olla ei saa ning vihkan, et soovin olla üksinda kui saan olla koos inimestega. Vihkan, et ma ei oska armastada! Ja vihkan, et ma ei oska isegi korralikult VIHATA! Aaaah..

(liha)võtted zavoodis

Oh seda tantsu! :) Tantsisin endalt kahe nädala jooksul söödu ühe õhtuga zavis maha eile. Ei seisnud jalad paigal, ei käed.. vabastav. Lisaks sain tuttavaks kolme toreda lõuna-hispaania noormehega. Ühegi nime kahjuks ei mäleta, aga üks neist õpib Madridi ülikoolis keskkonnatehnoloogiat, teine oli äärmiselt kena naeratusega 20-aastane ja kolmas tegi lõputuid komplimente mu keha kohta :D
Rõngukate invasioon jätkub! Seisame meie Ailiga kell pool kuus hommikul Raekoja platsis ja äkki kargavad kolm Rõngu poissi ligi "tsauu!". Meie nagu "DOU! Jälle Rõngukad!" :P aga tegelikult oli toreee, sest sai tasuta rummi ja näha meest, kellesse 16-aastasena lühikest aega hiiirrrmus armunud olin. Ja kui mina arvasin, et see oli suuur saladus, siis think again - tüübile oli kõik teada.

Neljapäev zavoodis möödus kerges uduvines, sest viin hakkas liialt pähe. Sooritasin söögivarguse ja jäin sellega hiljem vahele ka. Nagu FEIL! :D aga cmon, kaua ma pidin ENDA toitu ootama, kõht oli tühi ju. My apologies!

Ja mõned pildikesed ka...

Kaifin tänast ilma voodis teki all ! Aga tuba on vihma värskuse lõhna täis.. ja see aitab isegi pohmellil eemal püsida. Nii hea on täna.