sügistuuled äratasid vara täna
viisid une enne hommikuvalgust ära
akna taga kohisesid nukraid viise
lehti rebides puudelt oma kapriise
valjult naerdes rahuldada said
ja haavata külmavärinatega enesest nõrgemaid

unistustest

Mõtlesin öösel voodis lebades, unetult siia-sinna väherdes, et mul on liiga palju unistusi. Mõtlesin, et need unistused ei saa kunagi päriselt juhtuma. Lõpuks jõudsin aga järeldusele, et unistused tekivad vaid inimestel, kelles on võimet neid ellu viia! Tuleb keha oma unistused teoks - nad on tulnud su juurde põhjusega.

Comforting thought.

Eilne zavood. Kõik oli nii sürr, kella nelja ajal tuli äkitselt nö pilt ette - hakkasin inimeste nägusid seletama. Enne registreeris aju ainult nägusid meie lauas, ülejäänud olid nagu udu sees.
Ma tülitsesin sõbrannaga põhjuste üle, mida vaid häguselt mäletan. Lisaks sellele viis tuju alla üks tüüp, kes käe pealt mu elujoont uuris ja teatas, et ma suren 35-aastaselt. Sellest uudisest tuli mul veel hullem kass peale. Mitte, et ma teda usuks, aga teiste inimestega võrreldes on mu elujoon ikka kahtlaselt lühike küll!
Noh, ja siis tundsin end äkki niiii purjus olemas ja oli oht magama jääda. Õnneks hakati siis äkitselt imehead tantsumuusikat laskma. Vehkisime Ailiga küünarnukkidega endale ruumi ning täna on jalad valusad. Mõnus. Mida rohkem hommikupoole kell tiksus, seda paremaks olemine läks, positiivsed emotsioonid lausa voolasid minusse :P
Täna sain smsi ühelt noormehelt, kellele olin eile oma numbri andnud. Pilt temast on kahjuks mõnevõrra hägune. Nüüd juurdlen juba mitmendat tundi, kuidas originaalselt vastata talle. Ja kas üldse ongi mõtet vastata? Mäletan, et ta hakkas mind lõpuks häirima lausa. Õhtu algas sitasti, lõppes kenasti! :) Täna ei olnud isegi paha olla, mis on suht ime, arvestades kui mitut asja segamini joodud sai.
Nüüd hakkan mõneks ajaks asjalikuks. Järgmise nädalavahetuse jätan vahele. Kaua võib.

Kristel on siin. Joome Törley't. Törley on hea...mmm. Olen käest ära läinud. Kuidas ennast käsile võtta? Aga mida nädalavahetusel teha kui öösel väljas ei käi? Väljas käies on vähemalt järgmise päeva tegevus kindlustatud - magamine. Vastasel juhul hakkaks suht igav. Hakkaks?

Nojah. Reedene lubadus läks pehmelt öeldes tühja. Laupäeval olin see-eest tublim. Lihtsalt tuli mitte palju õllet juua ja ei olnudki täna midagi häda, kui jube unevajadus välja arvata. Kas ma päeval siis magasin? Muidugi mitte, kuna vaja ju õhtul normaalsel ajal magama minna, aga nohh... uni läheb ikka siis täiesti üle kui oleks aeg magama minna. Samal põhjusel sai ka eile üldse zavoodi mindud. Marika tuli minu juude veiniga, ise jõin gini. Korraga, nii kolmveerand üks öösel tuli äkki suur tahtmine ikkagi välja minna. Kiirmeik ja riietevahetus ja poole kaheks olime zavoodis. Ja oi oi, üle ootuste lõbus olemine kujunes ka veel! Tüüpiline - kui plaane ei tee, otsustad hetke emotsiooni ajel, siis tuleb ikka see kõige parem. Mida kõike ei märka kui alkohol vereringes liialt ei kohise - märkasin inimesi. Õigemini noormehi. Ma ei tea, kes kõik need kenad noormehed lahti lasi eile. Vaatasin ja imestasin õhtu otsa! Nüüd ka uus silmarõõm. Keegi, keda lihtsalt hea vaadata. Ei midagi muud.

Aga minu suuuur avastus sellel nädalavahetusel oli see, et kui ma piirdun vähese õllekogusega, siis ei ole ka pohmelli. Kuuldavasti see õllepohmakas kõige hullem! Ma isiklike kogemuste põhjal väidaks, et siiski viina oma, aga reedese põhjal.. õlu ka. Appi, ma olen ikka parm küll. See oli teine avastus sellel nädalavahetusel.

lubadus

Päeva lubadus - ma joon täna mõõdukalt! No ei taha kogu aeg laupäeviti zombi olla, vahepeal tahaks näiteks olla võimeline rattaga sõitma ilma, et poole sõidu pealt tungivat soovi põõsa poole joosta tekiks. Niisiis jah, ma ludan, et täna joon ma mõõdukalt. Kaks väikest siidrit ja aint üks vein! Ja ideaalne kui mäletaksin peale kella üht öösel vee peale üle minna.

Eilne metsik tuul on praeguseks vaibunud, nüüd julgeb ikka vihmavarju lahti teha tööle minnes.

Kas kiusatustele peaks järele andma?

Ma olen alati arvanud, et peaks. Ja enamasti olen järele andnud ka. Näiteks kiusatus mingi toidu järele või kiusatus alkoholi järele kui sa parasjagu juua ei tohiks. Kiusatus veidi kiuslik olla kasvõi. Aga on igasuguseid teistsuguseid kiusatusi. Näiteks kiusatus oma eksi juurde joosta ja tema kaissu pugeda kui sul midagi halvasti on. Kas see on kiusatus, millele peaks järele andma? Kiusatus olla sellega, kellele sul enam õigust ei ole?

Mul on kõrini tööst, mida ma veel kuu aega tagasi täiega armastasin. Kuidas saab kuu ajaga nii palju muutuda? Ja kui saab muutuda asi, mida muidu armastasin, siis kuidas saab miski üldse siin maailmas püsida? Suht masendav reaalsus.

Killukesi reedest

Tulin just väikeselt poe- ja siriuse tiirult. Teel koju tabasin end mõtlemast, et millal ma viimati reede õhtul kaine peaga mööda pimedat linna jalutasin? Mind haaras kerge ärevus ja segadus igasugu pidudesse ruttavaid inimesi nähes, noortekambad üksteist tervitamas, vanad parmud poe ees kokku löömas. Minuga on täna midagi valesti. Ma ei ole päris mina ise. Poes seisin ühe nn parmu taga järjekorras, ta tahtis lahkelt mind järjekorras ette lubada, keeldusin viisakalt, mispeale hakkas ta minuga hoopis jutustama. Mina aga... ignoreerisin teda täielikult! :O Sõbralik mina kadus kusagile poe uksest välja. Ma ei tee kunagii niimoodi, ma vihkan ignoreerimist. Ja täna ometi. Something is off with me. I wonder - will it pass?