Tegin just broneeringu ära. Lahkun 4. juulil :)

Samm.

Eile käisin muidu üle pika aja ühes kohas ja võtsin vastu otsuse. Lähen terveks juuliks Hispaaniasse Aili juurde! Takin' some necessary steps! Who knows, knows.

Alkoholi asemel!

Päeva avastus - veel paremini kui promillid aitab asju unustada jalrattaga sõitmine tuulise ilmaga.
Kõrvusse kohisev tuul blokeeris igasugused mõtted täielikult! Super.

Ja ilgelt mõnus oli 25-kraadise soojaga tuulisel rannal pingi peal pikutada ja kirjutada. Vahepeal sõitis paar kaatrit mööda - deemit, oleks tahtnud ka sõita! Tüüpiline oli aga see, et pilve kiskus - see juhutub peaaegu alati, kui olen otsustanud päevitada.

Ma olen otsustanud. Kui saan jaatava vastuse, siis teen asja teoks.

vajun...

Mis kasu on jooksmisest, kui oled valel teel?
See on suurepärane küsimus. Ma tunnen, et jooksen ka valel teel. Üha tugevamini tunnen. Võiks ometi olla julgust jätta kõik see siin. KÕIK!
Ja siis veel see, et ei ole olemas halbu asju, kui momendil on hea. Ja vastupidi. Hetkel ongi vastupidi. Pole olemas häid asju kui momendil on halb. Nii halb. Jälle need tundelaviinid. Ja jälle ratsionaalne mõtlemine segab vahele ja takistab mind mu tõelisi soove täide viimast. Neetud! Oleks ometi keegi, kes haaraks kaasa.. keegi, kes julgustaks nii, et ma TÕESTI JULGEKS.
Lugesin täna ähe raamatu läbi, selle nimi oli "Õun ära süüa?". Ja selle lõpus oli üks lause, mis pani tõsiselt mõtlema: "Aga sa ei lähe neid enam vaatama, sest su juures on mees, kes ei julge." Oeh. Kui palju olen ma endast ära andnud, et see asi toimiks. Liiga palju olen endast ära andnud. Ma olen niiii muutunud. Ma ei ole enam üldse mina ise. Ma olen tema. Oh, kuidas ma tahaksin olla jälle mina ise. Aga temaga olles muutun üha enam temaks.

Täiskuu!

Persse, avastasin, et täna on täiskuu! :( See tähendab minu jaoks voodis siplemist ja katkendlikku und. Ma ei tea, mis värk mul selle täiskuuga on, aga alati täiskuu esimesel ööl - ma ei saa magada. Nagu libahunt, teate!

Aili, ema leidis mingi vana "Miki Hiire" vahelt sinu 2001. aastasse kuuluva päeviku sissekande - selle kõige esimese. Lugesime läbi kah, ära siis pahanda - mis olnud, see olnud ju. Igastahes anna andeks, et ma ülbe olin ja ukse kinni panin kui mulle mõni sõbranna külla tuli! Ega kõik suured õed ei ole ju need head suured õed, kes oma väikese õe enda asjadesse pühendavad. Ma mõtlen, et ei tea, kas see oligi ülbus või pigem alateadlik instinkt sind suureks saamisest hoida veel. Ei tea. Võibolla oli ikkagi ülbus. Ma tegelikult üsna ülbe kui tahan. Sõnn ikkagi. Nüüd enam ei ole nii ülbe, aga kui tarvidust, olen.

Aga täitsa jama selle täiskuuga. Uni on sada kraadi. Aga kas on mõtet voodisse minna kui niikuinii magada ei saa? Homme hommikul tahtsin Rõngu kooli staadionile korvpalli mängima minna -võtsin ekstra Tartust oma palli kaasa :P jeeesss, korvpallimutt Eve! :D

Ok. Kõik tänaseks.

Närvid!

Maru kahju, kui inimesed on närvis. Mul endast ka alati jube kahju kui mina närvis olen. Eriti raske on vaadata kõrvalt, kui keegi su lähedastest on millegipärast närvis. Siis ajab see närveldamine lõpuks ka ennast närvi. Ja siis on tülid juba kerged tulema. Vihkan närvilisi inimesi ja seda kui ise lähen närvi. Närvi minemise all mõtlen ikka sellist totaalset kaose moodi asja, mitte lihtsat väikest pabistamist enne lõputöö kaitsmist või muud taolist. Õnneks saan varsti-varsti Rõngu minna, loodan, et on päikest ja ilusat ilma, et saaks terve nädalavahetuse õues olla.
Ja kutseaasta viimane seminar oli täna ära. Jee. 24. septembril veel kaitsmiskomisjon, aga suurem jamamine on selja taga.
Ok, närvitsemise vaba nädalavahetust kõigile! :)

Ma ei või.. Miks alati vihastan just nende inimeste peale, kes tegelikult need kõige armsamad ja kallimad ja tähtsamad on?

Vanadus tuleb!

Ougaash, sain 1. mail jälle aasta vanemaks! Jubee, kui kiiresti aeg läheb. Nii tore oleks kui ta vahepeal peatuks. Puhkaks mõned aastad ja alles siis läheks edasi. Mul igasugu hulle mõtteid, mida kõik teha tahaks, aga mitte kui midagi ei ole ära teinud veel. Ja varsti tuleb juba 30!!! Ja siis peaks ühiskonna tavade kohaselt vähemalt üks laps olema juba. Ma ei taha üldse lapsi veel! Imelik! IMELIK? Lasteaias töötamine on nii vastupidiselt mõjunud.
Oeh, mu kallis õeke on elus teinud täpselt neid asju, mida mina olen mõelnud, et tahaks teha. Nii kummaline. Isegi neid mitte nii häid asju, aga mida ma ometi olen mõelnud, et võiks teha. Justkui oleksin oma soovidega temale sellise elu kujundanud. Nagu saatuse vingerpuss või nii! Olgu see elu siis halb või hea, eks ta ise teab paremini. Hetkel kindlasti hea - kes ei tahaks siis soojal maal olla kõigest ja kõigist vaba?
Äh, siuke imeliku meeleoluga hommik. Magasin kah ainult neli tundi, kuna eilne päev sai pohmelli kaela magatud. Täna hakkas päike igaljuhul tõusma kui mina veel magama polnud jäänudki!
Ah, perse, lähen parem rattaga rallima ja randa!
:) tsau!

Volbriöö!

Algan jälle suure kiidulauluga enda aadressil - pesin just teksad ja topi ära... ja seda puhta vanamoeliselt, nagu siis kui veel pesumasina luksust polnud - kausis noh! :D
Aga tegelikult tahtsin seda kirjutada, et Volbriöö on ja nägin kesklinnas natuke aega tagasi nõidasid tuld keerutamas. Päriselt! Mul tuleb meelde, kuidas kunagi 17-aastasena Rõngus Volbriöö jooksuvõistlust sai jalgratastega saadetud - mina ja Kristi ees ning Marika ja Evelin lõpus. Päris äge oli, meil olid mustadest prügikottidest riided ja puha.

* pildil tänane põlev liivakell!