Sattusin haige olles lugema oma päevikuid aastaist 2010-2011. Tundub lausa kummaline, et see kõik oli minu elu. Arvasin siis, et mõtlen kõik hoolega läbi, aga uuesti lugedes mõistan, et ma ei mõelnud üldse. Nii palju inimesi, kellele tegin haiget oma süüdimatusega... võiks ehk öelda mu käitumise kohta nii. Tuleb tunnistada, et ma käitusin ikka võrdlemisi veidralt. Alkohol muudab inimese polaarsust täielikult kui seda sageli ja suurtes kogustes tarbida. Kui see hetk saabub, siis kõik ümberringi saavad aru, et see inimene ei tohiks enam juua. Ainult SEE inimene ei saa aru. MINA ei saanud aru. For that, ma vabandan. Kõigi ees, kelle eludes trampisin. Umbes nii, nagu Ave Alavainu luuletuses Unelmate maja "...miks sa tulid klaasist majja rauast saapad jalas?" Kallid kummitused minevikust, ma loodan, et te elate head elu!

Inimestest ei peaks ikka head uskuma. Täna tulin valusalt sinisilmsete preilide pilve otsast alla. Või mingist taolisest kohast. Aastaid tagasi arvasin, et skeptilisus on parim isiksuseomadus üldse. Lähtusin neljast põhimõttest: 1) kahtlusta kõike. 2) ära usu kedagi. 3) jälgi. 4) ja tee omad järeldused. LIHTNE! Millal ma jälle inimestes head nägema hakkasin? Ma mõtlen ja mõtlen ja ma ei suuda meenutada. Mis minuga siis nii toredat juhtus, et inimestesse läbi positiivsuse prisma vaatama pani? Alkohol tuimestas vist viimsegi võime ettevaatlikule loogikale. Või midagi sinnapoole. Igatahes. Täna selgus, et ma olen rumal. Iseenda võimeid/omadusi ei saa üle kanda teistele. Kui ise mingisugune oled, siis tao endale pähe - teised ei ole sellised. Oeh. Mõttelõng lõpeb siinkohal. Ilusat õhtut. Selline halenaljakas postitus üle mitme aasta.