Hohoo, sel nädalal sain omale silmapõletiku ja seoses sellega puha kesknädalal töölt vaba päeva. Täna käisin tööl päikeseprillid peas ja tekitasin nii väikestes kui suurtes palju elevust sellega. Hihhii. Nalja peab saama. Missest, et enda kulul.
Emotsioonid täna üldiselt head.
Mõnusat mihklipäeva!

32. päev.

Eile avastasin, et meeleolukõikumised ei ole sugugi möödas, tundub et hullem segadus on alles ees. Kõndisin poolteist tundi ilusas sügisõhtus mööda linna ringi, muusika kõrvus voolamas, et natukenegi oma mõtetest rahu saada, aga isegi see ei aidanud täielikult. Oli selline tunne, nagu pea plahvataks. Konkreetselt!
Maailma värvid on jah tagasi, aga tagasi on ka kõik tundmused. Viimse vindini tundmused. Tunnetan ja kogen kõike nii selgesti, nagu seda aastaid enam teinud pole. Maru raske on. Aga mulle öeldi, et ma olen heal teel ning see tee ei peagi lill olema. Ma olen nõus.

29. päev.

Muideks, ma sain sellega hakkama. Tänase seisuga olen täpselt kuu aega kaine olnud. Nii et näitan keelt ja perst teile, kes te arvasite, et ma sellega hakkama ei saa. Eve suudab kõike kui Eve tahab. Votnii.

lugemissoovitus !

Hävitavad emotsioonid ehk teadlaste vestlus Dalai-Laamaga on kindlasti üks huvitavaim raamat, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Professionaalses aspektis kasulik ka. Kõik emotsioonidega seonduv paelub.

Tühjaks pigistatud sidruni tunne... Magama õnnestus jääda ehk kuskil pool seitse hommikul, eelnenud kolm tundi siplesin voodis, pea mõtetest auramas. Ma ei saa endast enam üldse aru. Ma ei saa aru inimestest, kes peaksid olema mulle need kõige lähedasemad. Ma ei saa aru inimestest, kes on jäänud kaugeks ega isegi tereta enam. Mingi vaimne error on täna. Täielikult.


27. päev.

Minge ära mineviku varjud. Väga poeetiline-dramaatiline kräpp tuleks siia kui ma viitsiksin kirjutada.

Omadega läbi. Kohvi ei võta kuidagi und ära ning 70 mintsa pärast pean olema tööpostil. Võeh, mitte ei jaksa täna. Eile oli igasugu plaane... nagu näiteks pikem jalgrattatiir sügisõhtupoolikul. Siis aga hakkasin Sons of Anarchy esimest hooaega vaatama ning jõllitasingi seda arvutiekraani silmad krõllis kuni südaööni, siis enam lihtsalt ei olnud võimeline. Tunnistan, et olen nüüd sellest sarjast sõltuvuses.

Vaikus kuulub argipäevade õhtutesse, nädalavahetuse õhtud olgu kärarikkad. Naeru ja muusikat ning tantsuplatsi, muud ma ei vaja! Ja laupäevast päikesepaistet ning pitsat ja jalutuskäike Toomemäele. Idüll ei ole ainult sõna, see on minu viimase aja reaalsus.

Kui torm on möödas, kas maailm tundub selles suures vaikuses siis äkitselt teistsugune?

Kas sina tead, kui paljude su sõprade-tuttavate elu on alkohol ära rikkunud juba enne nende kolmekümneseks saamist? Hakka mõtlema. See number võib rabavalt suur olla.

16. päev.

Mulle meeldivad inimesed, kes on suutelised enda ninaotsast kaugemale nägema, aga ma ei saa aru, miks mõned inimesed liigselt teiste peale mõtlevad, unustades seejuures täielikult ära enda eest hoolitsemise. Teistest inimestest peab hoolima, aga esmajoones peab hoolima iseendast, sest kuidas sa tegelikult päriselt teisteski hoolida saad muidu?

Vaatad kaine peaga purjus inimesi ja itsitad omaette. Eile õhtul oli mul rohkem energiat, kui iial varem joobes olles. Kofeiin tegi triki ära ja juttu jätkus kõikidega.. ulmeline, KUI jutukaks ma muutun peale nelja kohvi :D
Üldiselt tundus terve tartu linn eile maani täis olevat. Kõik vastutulijad olid kreenis. Meie laudkond oli zavoodis ilmselt kõige kainem, koosnedes mõnes õllega tipsutajast ning neljast täiesti kainest inimesest. Aga kes pani kõige rohkem tantsu? Meie kaine laudkond! ;) Nii peabki pidu pidama. Käige kõik metsa oma jooma kutsumistega!
Haah, ja mingine neljandat põlve tallinna-sugulasi oli ka ootamatu ja huvitav zavoodis kohata.
Igati kordaläinud reede. Lisaks oli töö juures ka lihtsam eile, lapsed olid tublid :)

Esimene täispikk töönädal peale puhkuse lõppu on kohe otsa saamas. Kella 7-13ni vastu pidada ja saab nädalavahetusele tere öelda. Olen ilmselt vanaks jäänud. Ei mõtle üldse, et tahaks õhtut ja pidu, tahaks hoopis õhtut ja oma voodis magamist. Ja homme tahaks üldse sügisehõngulisse maakoju minna :)

Motivatsioonikriis.

Elada tuleb üks päev korraga. Ainult niimoodi on võimalik saavutada edu. Vähemalt siis kui sinu tööks on tegeleda väikeste lastega :)

See on täpselt nii raske, kui ma arvasin. Tegelikult tekkis korraks juba õhkõrn lootus, et ehk ei olegi asi NII hull, aga olgem ausad - on küll.