Tüüpiline, algab hommik poolsurnult, siis on õhtuks topelt energiat. Kohe keldrisse kaste juurde otsima. Pakkimine täies hoos. Lõbus suisa.
Enne tähistasime kohvi ja wrapiga uuele üürilepingule alla kirjutamist ka. Kaunis päev lõppkokkuvõttes. Homse pärast veidi ärevil... loodan, et lastel kõik laulud ikka peas ja tantsud selged, kena kui ise ka midagi ära ei käkiks. Nii armastan seda punti ikka, kindlasti saab nutetud.

Homme õhtuks saab see tihe töine sebimine läbi. Ning kui neljapäeva õhtul kolitud saab, siis on lõpuks aega haige olla. Praegu olen omadega nii nõrk, et viska või sussid püsti..külmavärinad, pavalud ja muud toredad haigusnähud :( tahaks lihtsalt magada ja ainult magada.
Aga ei vingu rohkem! Ma ju tugev. Saan alati hakkama. Höhö...

...tahaks siiski magada.

Kolm on kohtu seadus. Edasi saab ainult paremini minna. Saab?
Nii negatiivsete emotsioonide rohket nädalavahetust pole ammu olnud. Õnneks elasime me kõik selle üle. Nüüd pole muud kui haavu lakkuda ja terveneda. Fantastiline on see, et kõige selle sita sees püsib armastus kindla kaljuna paigal. Armastus selle kõige laiemas mõttes, mitte puht kahe isiku vaheline. Nii et kuigi mu pea valutab, mul on palavik ja tahaks lihtsalt nutta .. naeratan edasi, sest elu on ju tegelikult ilus ja inimesed tegelikult head.

Nonii, see aeg on nüüd siis käes. Täna enne lõunat põgenen linnaelu eest ära Põlvamaa metsadesse. Kena ilmake. Kummarid jalga ja vihmakeep üll tõmmata. Ega seal muud ei saa olema kui üks vastupidavustreening ja paastulaager üheskoos :D

...

Reedeni siis.

Kas ma peaksin muretsema? Hmm.. tuleb tunnistada, et natukene mures olen juba küll. Aga ei tohi üle ka mõelda, seega kuulan muusikat parem.

Kuidas ma ka ei püüaks, mingil hetkel ma lihtsalt ei suuda õnnelik olla enam. Kõik hea ja ilus lendab kusagile kosmosesse, sadade tuhandete valgusaastate taha. Peitu mu silmade eest. Ja siiski ma mõtlen, et kõik on tegelikult ju hästi. Ja ongi. Aga ometi poeb jälle põue see vastik ärevuse uss, see paha madu, kes ei lase mul rahulikult olla ja magada. Aaah. Imekena päikseline sõpradekeskne päev oli täna.. ja nüüd siis selline meeleolu, et karju appi ja kaku juuksed peast välja. Tahaks lihtsalt paariks nädalaks kusagile ära kaduda. Täiesti üksinda.

Diskotasin hilisõhtul lasteaia saalis, jooksin mööda hämaraid rühmaruume ja pikki koridore, sõin, vehkisin mõõkadega, kandsin krooni ja ärkasin päikesetõusuga... ööd lasteaias on megad :)
Tammeka tänane spordipäev oli ka vinks-vonks!

Peab armastama kevadeid lasteaias. Pigistavad viimse kui mahla sust välja, aga annavad asemele hulganisti unustamatuid elamusi.

Otsisime, ootasime, kaotasime... ja lõpuks leidsime. Homme hommikul kindel jah-sõna ära öelda ning kahe nädala pärast on uus pesa olemas. Nii tore nii tore nii tore.
Grillinurk on. Ja baaripukid muretseda. Idüll. Aknast passi õitsvaid kirsipuid. Nunnuuuu.

Kui imelik, et äkitselt on see igal pool. Nagu pressiks seest välja ja valguks meie kõikide ümber laiali lihtsalt. Asi on võib-olla kevades. Kõik läks nii äkki roheliseks ja õitsele looduses, et paratamatult mõjub ka inimestele.. paneb meidki tärkama.

Tulgu nüüd õnn meie õuele ja andku meile see katusekorter narva maanteel! Pöidlad pihku.

Kuidas ma ka ei püüaks... mitte kuidagi ei suuda välja mõelda ideaalsemat hommikut kui täna. Ärkad pohmellita, jood kohvi ja jalutad vihmajärgses värskuses, imerohelises Tartu linnas. Kuradi paradiis, ma ütlen.

Kas teatud käitumismustrid viitavad sellele, et inimesel on nüüd siis kahju, et ilma jäi? Omandihimu? Või on tegemist lihtsalt idiootselt labase käitumisega?

Ekspromt külalised tulevad ja sa veedad nii muheda nädalavahetuse, et ise ka ei usu. Kuradima palju nalja sai. Pühapäevaks olin suss omadega ning naersin vaid sisimas, aga siiski naersin. Aitäh kõikidele asjaosalistele, kes mu nädalavahetuse nii ägedaks tegid :)

Ära kuula, mida teised sinust räägivad. Las nad räägivad. Ise nad teevad salajas omi musti tegusid. Sina oled piisavalt julge, et oma asjadest rääkida. Teinekord on need ainult sõnad ja sa tead seda. Ja su päris sõbrad teavad seda ka. Las nood teised siis pruugivad keelt. Tuleb veelgi teha, et oleks veel rohkem rääkida. Nagu ma kunagi kusagilt lugesin: "muidu saab nende keel seismisest lamatised". Ja nii ongi. Ära põe ja kohe kindlasti ära ole õnnetu. Kasvata paks nahk omale ja lihtsalt ela. Mina küll armastan sind.

Ja nii ongi.

Naljakas, kuidas kuuled end erilise olevat. Inimeste poolt, kes sind tegelikult ei tunne...kes sind on siiski tähele pannud, sind konkreetselt jälginud suisa. Ja veelgi naljakam on, et hakkad end siiski eriliseks pidama. Psühholoogiline nõks? Aru ma ei saa. Lihtsalt de ja vu oli hetkel jälle. Praegune pluss mõned kuud tagasi kuuldu on lihtsalt nii samad.

Mõni miljon võiks tulla ka minu õuele. Hakkan lotot mängima nüüd. Saan rikkaks, ostan omale vahemere äärde suure terrassiga avara maast laeni akendega 3-toalise korteri ja aidaa eestimaa pind. Nii ära tahaks siit viimasel ajal, et ise ka ei usu.
Kohustused keevad üle juba pikemat aega, liiga palju minu õlul ja ma enam ei jaksa lihtsalt... tahan ka puhata ja mängida.

Miks inimesed end ülde käsile ei suuda võtta ja ainult vigiseda oskavad? Inimeste all pean silmas iseennast! Mul on nii kopp ees...liigsöömine, liigjoomine ja muud nn surmapatud. Millal ma ükskord ometi suudan iseenda eesmärke täita? Motivatsiooni pole piisavalt? Aga ON ju tegelikult. Keegi ei taha idikas välja paista. Idikas, milliseks muutume liiga palju alkoholi pruukides. Ja keegi ei taha peletis välja paista. Peletis, milliseks muutume liiga palju õgides. Idiootne peletis - täpselt niimoodi ennast tunnen ja täpselt null iseloomu on enda käsile võtmise osas.

Jaaaa, ma vingun täna. Avalikult. Mul poogen.

Kui sa oled kõik elu poolt pakutavad sidrunid vastu võtnud ja need tühjaks pigistanud, siis hakatakse sulle apelsine pakkuma. Ja need on juba, teadagi, hoopis magusamad.

Einoh, ei tunne end küll vanemana. Mitte mingitmoodi kohe. Ikka 20.

Aga täiesti lõpp kui armsad lapsed täna olid. Ei jõudnud nad ära kallistada mind :) ning omavoliliselt hakati hommikuringis sünnipäevalaulu laulma ka.. üks neiu tegi otsa lahti, siis teised kooris kaasa. Hihi. Võrratu kamp, lihtsalt võrratu.