vaimne nätakas

See on veider, kuidas inimesed, kellest sa seda üldse ei oota sulle ühel hetkel nätaki lajatavad. Ja ma ei mõtle mitte füüsilist peksasaamist kellegi lähedase poolt. Vaimne nätakas - see on tuhat korda hullem.
Ma ei ole inimene, kes peaks viha. Ma ei olegi enam vihane. Ma polnudki tegelikult vihane... solvunud pigem. Lihtsalt jah.. paneb oma prioriteedid ümber hindama ja mõtlema, et mida fakki ma punnitan siin üldse.
Okei jaa, ma olen kergelt purjus ning ilmselt.. väga tõenäoliselt .. ma lihtsalt dramatiseerin üle. Aga cmon.. selline de ja vu. Ma lihtsalt ei taha enam.
Aga nii on, nagu elu käib - nätakad tulevad ikka siis kui sa seda üldse oodata ei oska.

Lausa hirmutav, kuidas aeg lihtsalt käest ära pudeneb. Hommikust saavad õhtud nii ruttu ning õhtutest hommikud veel kiireminigi. Meeletu tempoga ikka edasi ja edasi.. aga kuhu on suund? Mis on eesmärgid?

Kui vihkad, siis vihka kahekordselt. Kui armastad, siis armasta kolmekordselt. Armastusjõud olgu tugevam kui vihkamisjõud. Ainult niimoodi saab maailm ilusana püsida.

Sain eile üle pika aja tõsiselt suurepärase kontserdielamuse. Mahavok esines Tähetorni juures! Fantastiline. Rohkem sõnu ei raiska.

Kes ainult ütleb ja ütleb, see ilmselt seda tõsiselt ei mõtle.

Kas kõik passib selga või mitte miski ei passi selga. Ma isegi ei tea kumb olukord hullem on.

Kõikidele nendele inimestele, kellel on alati kindel koht minu südames...

Täna on kõik stabiilne ja isgi hea, ainukeseks pilveks on peavalu ja jube nohu-köha.
Sellegipoolest käisin täna hommikul Rõngu kooli staadionil jooksmas. Kuradi hea oli. Mitte üht inimest ka ei näinud kell pool seitse kusagil kondamas veel. Jalutasin marurahulikult koju ning korjasin vanaemale tee äärest pajuurbi ka.
Koduaias sai riisutud, suurt villast vaipa taotud toikaga ning laka peal ringi luusitud. Praeguseks olen teinud ära ka märkimisväärses koguses paberimajandust ehk siis tööasju. Väga produktiivne reede.

Paari tunni tagune idüll on asendunud rahutuse ja suisa kerge paanikaga. Liiga palju mõtteid. Liiga palju soove. Liiga valesti elatav elu. Kõik on viimse vindi peal täna õhtul. Ilmselt tuleks lihtsalt magama minna.

Ma ise ka imestan mõnikord, kustkohast mul see energia tuleb. Eile jõudsin enne seitset koju, uimasin natuke, siis tegelesin tööasjadega, koristasin, tegin trenni ja suutsin end ülevoolavast energiast pillutuna veel linna peale ka vedada. Illekas, Nott ja Zavood sai üle vaadatud, bloody maryt ning siidrike limpsitud. Ja Moonit-Urmast nähtud.. nii nii tore oli, ausalt noh : ) Super armas õhtu!

Istume marurahulikult Emajõe ääres, naerame natuke ja jutustame, äkki on selja taga kaks mendionu... "Mis teie siis siin ka teete? Kelle õlud need on?" Küsivad dokumenti ja panevad neiud puhuma, aga neiud on täisealised ja kained. Poisidki pääsevad niimoodi. Lihtsalt armas, ausõna noh :D

Mõtle kellelegi, keda sa väga armastad.

Nüüd saad uudise, et tema tervisega on väga sitad lood.

Loomulik reaktsioon - paanika, sama käitumismuster ja siis... tuleb oma jõud kokku võtta.

Nõu ja jõuga toeks, kuigi tegelikult ei ole enam mõtet muretseda, kahju on tehtud aastaid tagasi, enne kui mina siia ilma üldse sündisin. Nüüd jääb üle ainult ise targem olla.

Ja püüan ollagi.

Õnneks ei ole palju vaja. Lihtsalt ärgata hommikul pohmellivabalt, käte vahele mässituna, kõndida kevades..päike paitamas, linnud ümberringi siristamas. Nii hea ja kerge on olla, et rohkem sõnu lihtsalt pole. Tahaks seda õnne lihtsalt kõikidele jagada! Killukesi. Palun, võtke.

Kui kehatemperatuur on 34,4, siis on ikka väga sürr tööl olla. Sellegipoolest tatsasin 35 mintsa kodu suunas ning suutsin ka poes ära käia. Nüüd üks xanax sisse ja põhku.

ELUHELBED (Betti Alver)

Küll ma otsisin eluarvu,
küll ma jagasin jagamatut -
kuni taipasin tasahilju,
et sa leiad saatuse summa,
kui korrutad välgujoaga
oma elu surmkümmend suudlust,
hullsada ilusat hetke
ja tummtuhat valutuiget.

Sattusin Anouki akustilistest versioonidest vaimustusse. Kaunis. Lihtsalt kaunis.

Kuradima tühjus peas. Kuradima otsustusvõimetus. Kuradima eesmärgitu vegeteeriv olelemine. Kuradima laiskus. Kuradima sõltuvus. Minge ära. Lihtsalt faking minge ära.

Vahel tundub kõik lihtsalt nii katki olevat, et ükski superliim ei aitaks tükke koos hoida. Vahel aga on kõik nii hästi, et ähvardad õnnest lihtsalt lõhki plahvatada. Võta näpust, kumba pidi ohtlikum on.

Kusagil kaugel on üks maa, kus me kõik oleme ilusad ja head. Seal on kõik korralikud ka. Keegi ei ole kahepalgeline, keegi ei ole pettur, keegi ei tee kellelegi haiget. See maa on utoopia.

Tallinnas on äge pidutseda. Puuduvad igalt poolt vastutulevad tuttavad näod, nagu see Tartus on. Armastan nüüd natuke Tallinnat selle pärast! Teinekordki.
Sai ära nähtud Levikas ja Nimeta ja Karjakelder.. uuel korral uued kohad, Levikat kordaks siiski :)

Samumeie, kus eile sai kino :D aga täna oli väga väga väga raske päev. Paras!

Kolm päeva töötegemist, lisaks jõudsin selle aja sees maal ära käia. Tahaks kivi alla peitu pugeda ja magada kuni puud rohelised on. Aga täna ma vajan meelelahutust hoopis. Küll siis magada saab, kui surnud olen.

Täna on täiesti ilmvõimatu iseenda või ükskõik millega rahul olla. Tige, tusane ja depressioonis. Ja siis näed mingeid inimesi looking all fine and shit ning tekib tahtmine endale lihtsalt kuul otsaette põrutada. Sest ennast käsile võtta on ju ilmselgelt võimatu. Ning tegelikult ootan juba hetke, et saaks kõigel jälle minna lasta - deliirium ja näiline fantastilisus, mis sellega kõik kaasneb.. lasta sel endast üle voolata, end kaasa haarata ja mitte mõelda. Mitte millelegi mõtlemine on ju nii hea!
Võta end kokku, naine, ütleks ma endale. Aga paraku ei saa ma iseendaga enam ammu läbi.

Müstiliselt palju positiivset energiat on täna. Ei tea, mida oma rõõmsameelsusega pihta hakata lihtsalt :D ootan reedet juba! Tallinn, here we come ;)

Üle pika aja võin ma öelda, et ma olen justkui... õnnelik.

Mõnikord näeme asju, mida tegelikult olemas ei ole. Niisamuti tunneme mõnikord tundeid, mida tegelikult olemas ei ole. Terve inimkond on skisofreeniline. Me lihtsalt kujutame asju ette. Pidevalt. Pole siis mingi ime, kui inimene end sillalt surnuks hüppab... ju sukeldus põhjas peegelduva kullapoti järele.