Jeap, nii ongi nüüd. Ma ikka mõtlesin järele ka, ei olnud päris eksprompt. Riskima peab, ärge olge nii negatiivsed.

Eilne napikas korterileidmine tekitab täna ääretult tuska. See korter oli sinna justkui meie jaoks tehtud, meie jaoks need suured toad ja see nunnu kollane laud akna all ja suverõdu üle õuepealse. Tusase ja pahurana läksin eile jooma. Kujunes aga lõbus jutustamisõhtu neiudega Treppis, tantsu sai löödud hiljem Püssika housebandi järgi ning lõpuks maabutud zavoodi ja kallistatud-suudeldud üht kummaliselt armsat inimest. Põhimõtteliselt on kevad südames täna. Aga väsimus ja pohmelus ka.

Peale mõnetunnist magamist värske ja puhanuna ärkamine on suisa õnn ning lust ja lillepidu. Kohvitan, kuulan van haelenit ja judas priest'i, jalg tatsub, kell kaheksa saab juustusaia ning kell kümme olen lõunakas uisuväljal. Tšill hommik.

Kas te teadsite, et kaelkirjakud on banaani näoga?

Kõrvad kukuvad kohe küljest, külm tuul puhus ja puhus ja puhus minust läbi kõik see 40 mintsa, mis ma töölt koju kõmpsisin. Nüüd olen uimane ja väsinud ja tuju on paha. Vingun. Kannatage ära. Homme olen jälle särasilmne ja rõõmsa näoga enesepetja.

Tuul puhub kohe aknal klaasi eest ära. Nätaki! minule kuklasse. Nädalavahetuse vähesed unetunnid hakkavad tunda andma. Pea on tühi, mõistus otsas.. head und, maailmake.

Väga hea on tõdeda, et mehed tõepoolest ei olegi ärakasutajad ja idioodid. Vahepeal tundus ainult selline hord mind ümbritsevat, tõesti. Muidugi.. mis ma praegugi KINDLALT tean? Mitte midagi tegelikult. Aga 50 % vähem kahtlusi-kõhklusi on küll.
Kindel pole siin elus muidugi mitte miski, seega going with the flow, once again.

Tripping, tripping, tripping ... vara üles, vara voodi, nõnda elu eve moodi :D

"Kui sa oleksid uks, siis sa paugutaks vist kogu aeg" - niimoodi otsustas keegi noormees mulle eile külge lüüa. Ei olnud mina enne sellist asja kuulnud, sain päris naerda.
Kolmapäevaõhtuti end ginist täis juua on muidugi küll... vale, eriti kuna nüüd ja kohe pean hakkama end töö juurde liigutama. Siiski, südaööst alates vee kaanimine on hoidnud ära pohmelli, jäänud on ainult kerge väsimus.

Homme ongi juba reedeeee...

Täiesti ebapraktiline aga siiski vajalik vaba päev on olnud. Tuba on korras, laar pesu pestud... Üritasin kätekõverdusi teha (ei õnnestunud eriti) ja keerutasin hularõngaga mööda tuba ringi. Muusika lõugab siiamaani, vägisi ajab tantsima. Päris lõbus olemine on isegi. Elagu vabad päevad nädala alguses :D

Kurb ja väsinud. Vähemalt hea, et päikegi paistab.
Aili läks ka just tagasi Pärnu suunas. Äkitselt on väga üksik olla...

Ära jama minuga. Faking ära jama minuga. Slap sulle vastu nägu oleks õige olnud. Miks peaks mind huvitama mingi tagasitulek? Be happy ja jäta mind mängust välja. Ma ei ole sinu hüpiknukk.

See väga sürreaalselt pikalt veninud töönädal saab täna lõpuks ometi läbi. Nädalavahetusel võiks puhuda selged tuuled.

üks ilus kitarrilugu siia...

Viha võib väga produktiivne olla. Aga mis saab siis kui viha on lahtunud? Vägagi kindlana tundunud otsus lööb juba vaikselt vankuma. Ajage mind uuesti kurjaks, keegi.

Püsiv meeleolulangus. Kolmas päev juba. Mis toimub? See kaunis päike tekitab mulle pea kohale musti pilvi. Ma lihtsalt ei jõua ära oodata, mil see krdi lumi ära kaob ja ma saan normaalselt jooksmas käima hakata, jalgrattaga sõita ja muidu asjalik olla. Kogu sellest tööaastast.. isiklikest jamadest..joomistest väsinud.

Eile hommikul sõnusin täielikult ära, et on hää ja ilus esmaspäev. Õhtul kargas selline deprekas kaela, et pidin peaaegu otsad andma. Täna olen lihtsalt väsinud ja hetkel..tuim.

Täiesti ebatüüpiline esmaspäev. Tavaliselt tunnen esmaspäeval paanikat, väsimust, hetkelisi eufooriasööste... kõike läbisegi. Aga point on selles, et tunnen neid asju esmaspäeviti. Nüüd aga juhtus, et tänu laupäevaõhtusele kodus istumisele tundsin need asjad juba eile ära ning kui ma kurguvalus ja nohupoisi käes ei piinleks, võiks öelda, et suisa ilus esmaspäev on. Värviline ja päikseline, mitte sinine ja pilves :)

Tore on tõdeda, kuidas inimesed, kellest päriselt hoolin on alati minu jaoks olemas. Isegi kui linnad ja asfaltteed on vahepeal, isegi kui telefonis pole alati kõneaega.. aga siiski iga ilmaga.

Laupäevane tartu oli väga sürr.. kell pool üheksa hommikul veel alkoholi otsimas käia ja juua juua, kuni hakkab halb, ärgata keset päeva ja karta silmi avada...
Aga ma ei kurda, sest nalja sai rublade, kroonide ja eurode eest :)

See iseloomustaks tegelikult eilset päeva küll :D


Täna aga on rahu, pohmellivabadus ja päike :)

Ma ei teadnudki, et on võimalik 14 h jutti magada. Päris jõhker roidumus on peal nüüd. Trükin emadepäeva näidendi teksti arvutisse ja kogu aeg tuleb mõni trükiviga sisse, nii ei saa tööd teha ju :D
Siit moraal - parem mitte üldse magada, kui et magada liiga palju!

Üle pika aja pole niimoodi zavis irvitada saanud kui täna peale südaöist kelgutiiru toomekal. Kelku ei kasutanud, aga kanni peal sai mäest alla lastud küll. Lasteaiaõpetajad ses osas ikka mäekõrguselt üle! :D Kui nüüd lõug ka paika läheks, siis võiks suisa õnnelik olla. Hihhihhi. Omad naljad, Tiu teab. Ilusaid unenägusid kõikidele, mina pean vähem kui nelja tunni pärast tööpostil olema.

Kõikidele hullumeelsetele, fantastiliselt suurepärastele naiskadele - head naistepäeva! ;D ja pikka liugu takkapihta!

Maailm on veidraid inimesi täis. Mina ilmselgelt olen üks nende seast. Pole siis ka ime, et mulle teised samasugused sappa haakuvad.
Üldiselt ei kavatse ma täna viriseda, sest imeline päev on olnud. Alustasime töö juures juba täna vastlapäevaga pihta. Külas käis onu Jaan hobuste ja saaniga. Sõitsime päikselises Ropka pargis kuljuste kõlinal, õrnad lumehelbed ümberringi trillerdamas. Lausa super.

Kell seitse hommikul purjund peaga võõrast trepikojast ajalehte tuuri panna - uudne kogemus :D siis lippasin käppelt takso peale sellega ja mäletan, et tahtsin taksojuhile spordiuudiseid ette lugeda. Ja nüüd ei õnnestu mul kuidagi normaalolekusse saada end. Johhaidii. Kell kaks päeval promillis olemine on lihtsalt nii vale.
Mõistus on otsas.

Ma tahan, ma tahan, ma tahaaan. Palun! :)
Aga nüüd siis pöidlad pihku, varbad krõnksu, kõht sisse, selg sirgu ja mis kõik veel..

Olen üks sotsiaalne segapudru täna.

Ma mõtlen, et võibolla kõik inimesed ei peagi olema õnnelikud. Samamoodi pole kõik inimesed loodud kurbuse jaoks. Kurbusega on üldse selline lugu, et sa kas saad sellega hakkama või mitte... Kui sa saad sellega hakkama, siis sa neratad no matter what. Kui aga ei saa, siis see halvimal juhul halvab tükk tüki haaval kogu su ilusa olemuse ja elu. Ilmselt ma ajan segast. Ma ei tea. Ma olen magamata ja rohtude mõju all, pea teeb igasugu veidraid mõttekäike.