Tunnen end viimasel ajal üksikuna ja tühjaks imetuna justkui. Mingine pidev kurbus lasuks nagu peal! Alkoholiuim aitab seda veidi leevendada, aga isegi siis ei kao see päriselt ära. Tühjus! Aga ma luuletan jälle. Ja loen jälle. Ka kirjutan. Ja mängin jälle kitarri. Miks ma neid asju vahepeal ei teinud? Mugav oleks süüdistada kooselu totaalselt teiste huvidega mehega. But the truth is - I was dead then. Nüüd olen taas ellu ärganud, aga tagasi on ka kurbus. Life of sadness! Story of my life!

Ja ma ikka unistan veel. Sada ilmvõimatut soovi. Rohkem usku. Rohkem usku on vaja, et neid ellu viia. We are not getting any younger! Ja mina saan juba paari kuu pärast 25! Võibolla on pool minu elust juba elatud, vb isegi rohkem. Miks mul ei võiks olla tavalised unistused? Such as mees, kodu, perekond jne. Miks minu hing tahab alati kusagile ära? Mujal ei pruugigi ju olla parem, aga loll lootus koputab õlale - VÕIB olla parem. Võib küll!