teisipäev, 5. jaanuar 2010

šokiteraapia?

inimelu. inimese mõistus. inimaju keemiline tasakaal(utus). väliselt normaalne tunduv inimene võib tegelikkuses nii omadega sassis olla, et isegi kõige hullemat stsenaariumit pealt nähes tundub see ebaloogiline. mõtled - see ei saa ju tõsi olla, see ei saa ju juhtuda, see ei ole võimalik. tunnid mööduvad ja sulle jõuab äkitselt kohale, et kõik mis toimus on tegelikkus. kõik see juhtus päriselt ja siinsamas ja inimesega, kellest sa hoolid. täielik lein, nagu olekski tulnud see lõpp. peaaegu tuligi. kuidas nüüd edasi minna? kas aidata ja olla kohal või eemalduda? ja kuidas ennast aidata? kuidas ise sellest üle saada? kui sa kaotad kellegi sellisele teele, siis ei saa teda enam tagasi. iialgi ei saa. iialgi ei tule enam kallistusi ja suudlusi, iialgi ei ole me üksteise kaisus. sest lõppkokkuvõttes tuleks raja tänav või lihtsalt surm.

emotsionaalne krahh. ma olen nii väsinud. nii surnud. ma tahaks end tühjaks nutta. suudan ma veel nutta?

0 comments: