Mandliopp!

Nonii, eile siis see neetud asi ära tehtigi.
Saabusin Põlva haigalsse kella üheksaks. Juba vara hommikul tuli pealt näha stseeni, kus kaaspatsiant vingus (st, lõugas), et miks haiglasse arvelevõtmisel nii pikk järjekord on. Mingi mölakas oli! Okei, see-selleks. Sain siis lõpuks palatisse ära ning läks ootamiseks, et millal minu opi kord kätte jõuab. Süüa ja juua ju ei tohtinud ning kell 12 oli küll juba siuke nälg, eriti veel siis kui palatikaaslased lõunat sööma hakkasid. Suht peale palatisse jõudmist tulid sisse mingi haiglaõde ja kaks praktikanti. De ja vu Grey Anatoomiast, kui tädi praktikantide käest küsis, kes mulle kanüüli sisse tahab panna. No siis üks blondim plika tuligi nõelaga mu parema käe veeni kallale. Aga professionaalne töö - mul ei olnud isegi valus. Opile sain veernad ühe ajal - kõigepealt väike vestlus kirurgiga ning siis juhatati mind edasi opiruumi. Tuli end kitsale opilauale pikali visata, seal niimoodi lamades hakkas äkki väga friiki ning siis hakkasin opiõdedega juttu ajama - olin närvis noh. Ausaltöeldes ma üldse ei mäleta, mis jututeemaks oli! Siis anti mulle juba mingit rahustit kanüüli kaudu veeni - terve keha hakkas hullumoodi surisema. Ja järgmiseks süstiti uinutit, ütlesin veel tädikestele head ööd, nood naersid ja ütesid sama ja oligi kööga, silmad läksid iseenesest kinni.
Virgusin selle peale, et mind tõsteti opilaualt voodisse. Ma ei saanud algul üldse aru, et opp läbi on, arvasin, et narkoos pole veel mõjunud, aga ütlesin siis, et mul on kurk nii valus. Hihiii, siis sain alles pihta, et opp on juba läbi! :P Mind tõsteti külili, anti hunnik salfakaid ja kauss ja oi kus ma siis iga natukese aja tagant verd tatistasin - nii mingine neli tundi kindlasti. Ma vist nägin eriti pläss välja, et mind ööseks intensiivi jäeti, teised viidi ikka oma palatisse tagasi. Õhtul anti juba jogurtit limpsida - see ei tahtnud ikka üldse alla minna. Nagu mingi imepeenike toru oleks kurgus ning toit saab aint mööda toda liikuda. Kõri on siiamaani niiiii paks, et nagu mumps oleks ka veel pealekauba!
Täna kümne ajal tuli isa mulle järgi, Carol ja ema olid ka kaasa tulnud. Autosõit ajas südame vingelt pahaks ikka, isa sõidab ka ju jõnks-jõnks-jõnks. Aga annan andeks- eks ta tahtis mind kiirelt koju ka toimetada! Kodus vegeteerisin voodis mitu tundi, kuni tuli aeg rohu võtta. Et aga terveid tablette veel neelata ei saa (kraabivad kurgu ära või jäävad vapsee kurku kinni), siis tuleb neid veetassis enne lahustada ja siis seda lahustund jama juua.
Nüüd siis istun veidi arvutis ja lähen vegeteerin voodis edasi. Jogurtit söön kah, aga juba ongi sellest kõrini!