Lootusetus on sümptom, mitte fakt!
Lootusetus on sümptom, mitte fakt!
Lootusetus on sümptom, mitte fakt!
Lootusetus on sümptom, mitte fakt!
Lootusetus on sümptom, mitte fakt!
Lootusetus on sümptom, mitte fakt!

Niimoodi sisendab Eve endasse positiivsust!

Masenduses inimesel ei ole vaja nuttu ja rahusteid, vaid sõpra ja alkoholi!

Minu isiklik-kogemuslik aforism tänase õhtu põhjal.

Ja mul on maailma toredaim õeraas! :)

Pagan võtaks! Ma olen täiega nördinud.
Once again, I don't know what I want!

Ma olen nagu narkomaan juba. Miks nagu? Täitsa narkomaan kohe. Ainult tabletid ja tabletid. Mõni ime, et mu immuunsüsteem näkku paneb ja üldse normaalselt elada ei lase.
Tänane uudis on siis see, et sain silmapõletiku tüsistusena endale nüüd põskkoopapõletiku. Jube lahe. Jälle sinisel lehel. Ma ei jõudnud vahepeal töölegi minna.
Täielik katastroof!!! Viimane raha läks rohtude peale ära täna, nüüd peab jälle emalt-isalt küsima hakkama...nii nõme. Aga päris jube kui neid ei oleks, siis ma küll ei teaks, kust raha saaks... okei, Carol on... aga kui teda ka poleks. Aga nii ei tohi mõelda üldse.
Konutan siin kodus edasi. Trips ja Ronja vaatavad vist, et ma olen imelik! :D

Hullumiseni!

Lahe! Täna tundsin esimest korda, et võin päris reaalselt hulluks minna. Ja ma ei mõtle mitte natuke hulluks, kes kuuleb valesti ja ei pane asju tähele ja ajab niisama segast vahel, vaid ikka kohe täiega 100% hulluks. Hullumaja väärt hulluks!
Ma ei saa aru, miks mõtted, mis vahel tunduvad nii... ütleme, et talutavad... muutuvad vahel teatud olukordades...või tegelikult pigem lihtsalt niisama... nii pööraseks. Nagu mitte millelegi ei oleks lahendust olemas enam! Et kõik on ikka totaalselt vsjoo.
Kui need hullu-hood möödas, siis naudin jälle seda kõikehõlmavat rahu. Näiteks praegu olen rahulik jälle. Avastasin, et ma ei saa vaikuses olla enam... niipea kui vaikus käes, tulevad hullud mõtted ka pähe. Seega tegutsesin oma hullumise hoost üle saamiseks nii: keerasin raadio lõugama, panin koridoris tapeeti, pesin põrandad ära, vaatasin "Kodus ja võõrsil" samal ajal teed juues ja küpsiseid süües (mis on tegelikult imelik, sest mulle ei meeldi küpsised tavaliselt...vaid mõned üksikud sordid, täna aga õgisin soolakreekereid nii, et vähe polnud), tõmbasin arvutisse kolm filmi (üht hakkan peale selle väga huvitava sissekande tegemise järel vaatama) ning lõpuks lugesin veel Betti Alveri luulet ka.
Tavalistel headel päevadel ma küll nii tubli ei ole, nii et hullumisel on omad plussid ka veel. Aga tavaliselt ma ei suuda niimoodi oma energiat rakendada, vaid mõtlen ikka edasi ja hullun...hullun.

Igatahes, igasugune tegutsemine on hea.

Aga see ei muuda fakti, et tundsin end täna päriselt hulluks minemas. Päris jube tunne oli.

Oeh. Aga praeguseks on see parem...
Kuni järgmise hullumiseni siis!

Veel 15 minutit tagasi oli kõik jumalast hästi, nüüd on jälle kõik halvasti!

Jälle haige!!!

Miks on nii, et kõik head plaanid kunagi tõeks ei saa? Olen jälle haige... laupäevaks plaanitud sõprade küllatulek ja väljaminek on suure kahtluse all. Ma tean, et ma olen homme õhtul võimeline pidutsema juba, aga tean ka, et kui lähen välja, siis saan külma juurde ning siis ei tule uuel nädalal tööle minekust midagi välja. Ja ma tõesti ei taha enam sinisele lehele jääda. Tööl olen olnud juba 14 nädalat, aga haige sellest ajast kokku täpselt 7 nädalat. Mõelda - pool aega!
Praeguses haiguses olen küll esmakordselt ise süüdi. Kui muidu sain mingi viiruse, siis nüüd sain lihtsalt külma. See sulalumi noh... mul saapad Rõngus veel ja siis tatsasin tossudega ringi, jalad läbimärjad pärast. 40 mintsa sai kelgumäel oldud ning ülejäänud aeg möödus lasteaia õues lumememme ehitades-maalides. Memm tuli äge tegelikult, teiste rühmade lapsed olid ka kobaras ümber. Aga suuremad poisid lõhkusid ta loomulikult kohe ära kui meie tuppa olime saanud. Kahju! :( Aga noh, tänaseks oleks ta niikuinii ära sulanud...vähemalt poolenisti.

Nii hea oli üle pika aja jälle tööl olla. Kohal oli vaid kaheksa last, ju teised ei pääsenud lume tõttu kodust välja. Igatahes hea oli.
Aga praegu on selline ülevoolav masendus, et mine või hulluks! Lihtsalt depress. Ja tegelikult ma tean, mida ma tegema peaks, aga seda on lihtsalt väga raske teha.

Tuisk!

HOMMIK:
Vaauuu, ma olen nii pöördes tänasest tuisusest pühapäevast! :) Väike pohmell läks pauguga üle kui rulood eest tõmbasin, et õue vaadata. Nii palju lund ja sajab muudkui juurde. Saja! Saja! Kui nii edasi läheb on teisipäeval ehk Kadripäeval tõesti lumi maas ning seljuhul peaks olema ju tõesti ka jõulud valged.

Igatahes tuleb nüüd üks kiire kohv juua ning siis lähen ma õue jalutama tuisu sisse! Ägens! :)

LÕUNA:
Käisingi õues. Täitsa äge ilm ikka! :D sai isegi lumme istutud ja värki :P

ÕHTU:
Lugesin just postimees online-st, mis erinevates eesti otsades tänasel tuisusel päeval toimub. Päris huvitav oli lugeda ikka ja kui kommentaare uskuda, siis Tartus kõige suurem möll ja olevat isegi välku löönud (mina kahjuks ei ole küll näinud). Loomulikult oli hunnik vihaseid inimesi kirjutanud, miks ei tee sahad oma tööd ja üldse võis lugeda palju süüdistusi erinvatel aadressidel.
Aga minule see ilm meeldib!!! Kui veel tatikas olin, siis olid suht iga talv hanged lõuani ja sai ka suure tuisuga kooli kõmpsitud. Inimestel on justkui meelest ära läinud, et selline see talv tegelikult ongi. Kahjuks lubas sellist ilma vaid paariks päevaks nii, et uue nädala keskpaigast on juba kindlalt musta maad näha.

Kirepis!

Eile käisin üle saja aasta Kirepis. Gerl andis palju süüa ja juua! :P sõin kõvasti rohkem kui jõin, pärast kui purju jäämise isu tuli, siis ei tulnud sellest aga enam midagi välja - kõht oli nii täis, et alkohol sinna mahtuda ei tahtnud eriti ning kui mahtuski, siis pähe ikka ei hakanud. Aga mohiitod on küll päris head! Missest, et minu oma poolikuks jäi... oli vaja ju ka veini proovida ja missest, et vein poolikuks jäi.. oli vaja ju viina ka võtta natuke.
Muidu oli ikka täitsa tore, eriti fotosessioonid! hihi.

asjad

Eilne ja tänane päev on olnud küll suurepärased - šoppasin koos emaga. Nii palju asju sain endale, et tuju on täitsa hea kohe. Kes ütles, et materiaalsed asjad ei tee tuju paremaks on ikka puhta loll. Täiega teevad!!!

Lund sajab!

Oeh, lund sajab. Sellist peenikest lund, aga ikkagi lund. Nii mõnus on seda sadu vaadata. Tahaks olla kusagil looduses ja kõrges kohas... Kõpu tuletorni otsas näiteks. Sealt oleks kindlasti super vaade! Teise korruse aknast on siiski ka hea seda sadu vaadata. Küll oleks tore, kui jõulud ka lumised tuleksid ehkki seda on palju loota. No Kadripäev tuleb teisipäeval ja öeldakse, et kui Kadripäeval lumi maas, siis ka jõulude ajal lumi maas. Tuleb siis pöialt hoida, et teisipäeval lund oleks!
:)

Sadu läheb juba tugevamaks!

Oi paska. Ma hakkan vist haigeks jääma. Vot, mida neli nädalat sinisel lehel olemine ning üks tuuline ilm arsti juurde minekuks teevad inimesele. Kuradi jama, kohe üldse ei taha praegu haigeks jääda. Reedel ees ootamas šoppamine ja laupäeval üks sünnapidu ning esmaspäeval peaks nagu tööle ju saama. Niisiis, homme ja pühapäev on ainsad päevad haige olemiseks!!!!!
Pliiiiiiis, tervis, tule kohe tagasi!!!!

All is well!

Täna on olnud täitsa tore õhtu... külalised käisid, keda polnud hirmkaua näinud - sai natuke taga räägitud mõnda ning oli muidu lõbus. Tänks, et külla tulite. Tulge varsti veel! Ma kah üritan tulla... ausalt.
Ja söök jahtus ka kiiremini ära kui oleksin osanud arvata ning nüüd on kõht sellest kõigest nii punnis. Tripsul on kõht lahti miskipärast aint, külalised hirmutasid ta vist ära, hehe. Nii, et see on ka ainuke asi, mis tänasel õhtul on halvasti.
Aaa, ja lisaks on MSNis nii palju rahvast sees, et igav ka ei hakka!
Fun. Fun.

All is well!

Tahaks täiega midagi naljakat kirjutada siia, aga ma ei oska... täiesti huumorivaene ikka!

Me oleme kingitused inimeste jaoks, kes meid armastavad. Mõnikord on meil vaja neil aidata leida viise, kuidas väljendada armastust selliselt, et seda oleks nauditav nii anda kui ka vastu võtta.

Lihtsalt midagi, mis meelde jäi! Ja kui järgi mõelda, siis jumala õige. Sest tegelikult on soove silmist raske lugeda!

Veel lund !!

Nii tore hommik oli täna :) ärkasin jube vara, et kella kaheksaks kesklinna perearsti juurde jõuda. Uni oli suur, aga niipea kui õue sain oli uni läinud ka, sest LUND SADAS. Okei, lörtsi tegelikult, aga nii ilus oli... missest, et pime oli ja tegelikult eriti ei näinud seda sadu. Aga majade katused olid valged, autod õrna lumega kaetud... Selline mõnus tunne tuli! Palun veel lund. VEEL! VEEL! VEEL! Lumi teeb tuju nii heaks ikka, alati on teinud... no need esimesed lumesajud just, aga viimastel aastatel juba iga lumesadu, sest seda on nii vähe. Igatahes praegu on ka nii tore elutoa aknast välja vaadata - lumised katused. Paari tunni pärast hävitab vihm niikuinii selle ilu ära, aga praegu on ikka nii ilus kohe. Oeh. Tore hommik!

aaaaaahhh!

Deem, lugesin just Aili viimast postitust tema blogis ja hakkasin nutma. Et ma ka pidin seda just täna lugema... kõigist päevadest. Niiiiiiiiiiiiiiiiiii sitt päev on nagu! Tõsiselt sitt sitt sitt päev.
Selline küsimus, et kuidas inimesi usaldada? Ma ei oska enam mitte kedagi usaldada! Ennast ka ei usalda enam. Päris jama kui enam endale ei saa ka kindel olla. Jalgealune pind kõigub täiega ja selline tunne, et varsti kaobki tugi jalge alt ära ja siis ....kukungi! Ma ei taha. On komistatud ja kukutud küllalt elus, aga tunnen, et kui nüüd kukun, siis enam püsti ei saa.

Pagan küll, nii sitt päev on täna!

paha päev

Täna on lihtsalt üks neist päevadest, kus tahaks, et mul kedagi ei oleks...tahaks ainult üksi olla... okei, koos oma kiisudega. Päris üksi mulle ei meeldi olla!
Aga ikkagi, ei taha ühtegi inimest näha täna. Kuradi deprekas. Väljas päike paistab ja mul deprekas.

söögist

Jäätisest ja jogurtist on siiralt kopp ees... mõtlen, et esimene söök, mille ma peale paranemist teen on spagetid frikadellide ja itaalia kastmega. Mmm. Ega ka Siriuse praest ära ei ültle, no tegelikult selle isu nii väga ei ole, võtakshamburgeri parem. Mmm - palju salatit ja kastet. Mmm, mmmmmm.
Kurat, ei saa isegi kirjutada söögist ilma, et kõht korisema hakkaks. Tuleb jälle jäätist ja jogurtit sisse laadida veidi.

Mandliopp!

Nonii, eile siis see neetud asi ära tehtigi.
Saabusin Põlva haigalsse kella üheksaks. Juba vara hommikul tuli pealt näha stseeni, kus kaaspatsiant vingus (st, lõugas), et miks haiglasse arvelevõtmisel nii pikk järjekord on. Mingi mölakas oli! Okei, see-selleks. Sain siis lõpuks palatisse ära ning läks ootamiseks, et millal minu opi kord kätte jõuab. Süüa ja juua ju ei tohtinud ning kell 12 oli küll juba siuke nälg, eriti veel siis kui palatikaaslased lõunat sööma hakkasid. Suht peale palatisse jõudmist tulid sisse mingi haiglaõde ja kaks praktikanti. De ja vu Grey Anatoomiast, kui tädi praktikantide käest küsis, kes mulle kanüüli sisse tahab panna. No siis üks blondim plika tuligi nõelaga mu parema käe veeni kallale. Aga professionaalne töö - mul ei olnud isegi valus. Opile sain veernad ühe ajal - kõigepealt väike vestlus kirurgiga ning siis juhatati mind edasi opiruumi. Tuli end kitsale opilauale pikali visata, seal niimoodi lamades hakkas äkki väga friiki ning siis hakkasin opiõdedega juttu ajama - olin närvis noh. Ausaltöeldes ma üldse ei mäleta, mis jututeemaks oli! Siis anti mulle juba mingit rahustit kanüüli kaudu veeni - terve keha hakkas hullumoodi surisema. Ja järgmiseks süstiti uinutit, ütlesin veel tädikestele head ööd, nood naersid ja ütesid sama ja oligi kööga, silmad läksid iseenesest kinni.
Virgusin selle peale, et mind tõsteti opilaualt voodisse. Ma ei saanud algul üldse aru, et opp läbi on, arvasin, et narkoos pole veel mõjunud, aga ütlesin siis, et mul on kurk nii valus. Hihiii, siis sain alles pihta, et opp on juba läbi! :P Mind tõsteti külili, anti hunnik salfakaid ja kauss ja oi kus ma siis iga natukese aja tagant verd tatistasin - nii mingine neli tundi kindlasti. Ma vist nägin eriti pläss välja, et mind ööseks intensiivi jäeti, teised viidi ikka oma palatisse tagasi. Õhtul anti juba jogurtit limpsida - see ei tahtnud ikka üldse alla minna. Nagu mingi imepeenike toru oleks kurgus ning toit saab aint mööda toda liikuda. Kõri on siiamaani niiiii paks, et nagu mumps oleks ka veel pealekauba!
Täna kümne ajal tuli isa mulle järgi, Carol ja ema olid ka kaasa tulnud. Autosõit ajas südame vingelt pahaks ikka, isa sõidab ka ju jõnks-jõnks-jõnks. Aga annan andeks- eks ta tahtis mind kiirelt koju ka toimetada! Kodus vegeteerisin voodis mitu tundi, kuni tuli aeg rohu võtta. Et aga terveid tablette veel neelata ei saa (kraabivad kurgu ära või jäävad vapsee kurku kinni), siis tuleb neid veetassis enne lahustada ja siis seda lahustund jama juua.
Nüüd siis istun veidi arvutis ja lähen vegeteerin voodis edasi. Jogurtit söön kah, aga juba ongi sellest kõrini!

Homme ongi see neetud mandliopp!
Näis, ka üldse lastakse opile mind sellise nohuga.
Tahaks kaelast ära saada selle asja tegelikult - sõna otseses mõttes! :)

Testriffic

What do your eyes say about you?

Eyes of Vitality Your eyes are already readable. They are full of life and passion. You love life and all those that enter into yours. You love to live and laugh. Your motto is to "eat drink and be merry, for tommorrow we die."

How do you compare? Take this test! | Tests from Testriffic

Tegelikult ma tean, mida ma tegema pean. Kui ma ei teaks, siis mul ei oleks nii valus.

Teadmatus on järelikult siiski parem kui teadmine!

armastaks

Ma soovin, et ta oleks mulle tähtsam!
...et ma mõistaksin teda paremini!
...et ma aitaksin teda rohkem!
...et ma ei süüdistaks teda!

Ma soovin, et ma armastaksin teda!

kõrini!

Mul on nii kõrini! Draama draama otsa.
Ja ma ei saa jälle magada enam, st normaalsel ajal ei saa magama mindud enam... homme on tööpäev, ma peaks ammu magama juba. Aga hoopis istun ja söön siin arvuti taga. Söömisest on ka kõrini muide. Kõht on kogu aeg täis, a kui vähegi sisse mahub jälle, siis topin ka. Järgi ei saa ka jätta... kuigi on kõrini.
Jamadest on kõrini.
Pidevast haige olemisest on kõrini.
Rohud võeti ka pealt ära, nüüd on jälle see "suvine" sürr-tunne peal... see paha tunne... et kõigest on kõrini. Faak.
Kõrini! :(

Ja Aili ka külla ei tulnud täna! :/ Hea, et homme Stellagi tuleb.

Varem ma uskusin, et inimesed suudavad muutuda, kui nad seda väga tahavad.
Mina väga tahaksin, aga olen ikka samasugune edasi.
Järelikult inimesed ikka ei suuda muutuda, kuigi tahaksid väga.
Või äkki ma ei taha nii-nii väga?

Aga ma tahan ju! :(

Palavikus on tore olla. Oled justkui oma mulli sees, ülejäänud maailm on udune ning ümberringi on hästi soe. No kui vahepeal tunnedki külma, siis pea on ikka soe. Ja kuskile ei pea minema ka. Tore. Haigus on tore.

Nii, minu kõige esimene postitus oli tõeliselt asjalik!