Imeline nädalavahetus oli. Tundsin rõõmu ja armastust, naersin palju. Täna sain kahjuks järjekordse halva uudise.

Depressioon näitab jälle oma võigast pead? Roomab roomab salamisi lähemale... aina lähemale.

Viimasel ajal ei oska ma magada. Parima tahtmise korral, suurimagi une korral...ikka ärkan esimest korda hiljemalt kell kolm öösel. Siis õnnestub enamasti küll uuesti uinuda, aga viie-kuue vahel ärgates on jama majas - enam magama ei jää. Uni läheb nii pooleteiseks tunniks täielikult ära. Tassike teed ja paar võileiba ning täiuslik vaikus, mis varahommikust maja valitseb. Tegelikult mulle isegi meeldib nii. Kahjuks pole rõõmustada midagi - nii seitsme aegu uuesti voodisse ja siis ikka poole lõunani välja...uuesti ärgates, nagu zombi. Ons ehk mingit hea une teed olemas, mille manustamine enne õhtust uinumist garanteeriks ärkamisteta une hommikul üheksani? Ma ei mäletagi enam, millal ma terve öö lihtsalt MAGASIN.

Kui sa oled vähemalt ühe korra millegi kohta mõelnud, et see ei ole õige, siis ilmselt see ei olegi.

Šokiteraapiline neljapäevaõhtu Tartu traumapunktis selja taga... täna hommikul on igas muus mõttes väga halb olla. Tööle igatahes jälle ei lasta. "Puhka", anti käsk kätte. Oeh.

Retsept, kuidas mitte pettumust tunda - ära usu lubadusi. Lihtne.

Vahepeal on ikka väga väga raske olla keegi, kes ma justkui pole, aga kes ma olema peaksin. Olla nagu sunnitud kellekski olema - raske on. Ja siis jookseb kogu närvisüsteem ühel hetkel kokku ja tunned, et enam ei jaksa olla see keegi, kes ma nagu pole ja nagu olema peaksin või nagu olen ka. Ühesõnaga ma olen täiesti segaduses. Kuidas siis olla? Kuidas olemata olla? ...Ei saa ju olemata olla.

Kui teie saaksite teada midagi, mis puudutab üht head sõpra, aga mille avalikustamine teeks talle haiget, siis mida te teeksite? Kas räägiksite sellest hoolimata või loodaksite, et tõde ilmutab end mingil ajal iseenesest?