Tsiteerides üht tuttavat "ei tohi liiga kinni selles olla, et oled haiget saanud".
Nii ongi. Armastus ei saagi olla kogu aeg üks tants ja trall ning lust ja lillepidu, vahepeal on draamat ka vaja. Okei, selliseid tundeid rohkem ei tahaks kogeda tegelikult. Point on lihtsalt selles, et mõne inimese puhul lihtsalt peab veel ühe võimaluse andma. Ma olen tegelikult õnnelik, et minu võimaluste andmise limiit veel täis ei olnud saanud.

Lõpetuseks ei oska muud öelda, kui et armastage inimesi enda ümber ja püüdke neile andeks anda kui nad teile haiget teevad. Sest kui hea ületab tegelikult halva, siis ei tohiks loobuda.

Mõnikord peab suutma endast välja poole mõelda, et näha nn suuremat pilti. Kui sa seda näinud oled, siis tuleb selgus. Saad aru, mis see on, mida sa tegelikult tegema pead.
Kui üks hea asi muutub äkki halvaks, kas peaks selle siis kohe elimineerima? Kui teisest võimalusest on saanud juba kolmas, neljas ja viieski, kas peaks siis ehk lõpetama võimaluste andmise? Kes ütleb, millal on piir? Keegi võiks ju öelda, kui ise aru ei saa. Kahjuks ei saa keegi teine seda öelda. Selline see elu kord on - otsused tuleb langetada ISE ja tagajärgedega maadelda ISE.

Tunne on selline, nagu ma oleksin katki läinud. Vist olengi. Järjekordselt. See kord ei kukkunud ise, vaid lihtsalt visati vastu seina puruks. Tükid vedelevad nüüd toa erinevates osades laiali ning ma olen liiga nõrk, et end uuesti kokku panna. Kunagi panen, aga veel mitte.

Lõpuks oled ikkagi sina ise ainus inimene, keda siin maailmas usaldada saab. Nii on see alati olnud ja ärgem hakakem illusioone looma, justkui võiks miski kunagi muutuda. Usalda iseend ja kõik on korras, ära usalda kedagi teist. Mitte kedagi teist.

Täna ma koristasin ja süda ei hakanudki kurgus hüppama. Kiirenes küll, aga rütmist välja ei karanud. Täitsa armastan oma südant täna :D
Lisaks suutsin mingi kahtlase välimusega, aga enda maitsemeelele vägagi sobiva pläusti kokku keerata... kartul, brokkoli, punased oad, tomat ja sibul. Nomnomnom. Päev on korda läinud, missest et pool alles ees. Vahest on kodus siiski hea :)

Neljas haigusnädal alaku. Enam ei viitsi isegi mossitada. Filmibuum hakkab läbi saama, järg on raamatute käes.
Lisaks peaks mainima, et tegelikult on mul ikka imetoredad sõbrad ja sugulased!

Mõttejõul on võimas vägi. Ei tasu pead norgu lasta, siis läheb kohe miski sitasti. Positiivsus ennekõike ja nina päris upsakalt püstigi kui vaja. Ausõna.

Naljakas, et mõni sõber osutub viimasel ajal nii järjekindlalt kellekski pealiskaudseks egotsentriliseks... libasõbraks. Võib-olla olen ma liiga palju nelja seina vahel olnud ja kujutan seda ette. Then again, võib-olla mitte.

Kuigi ma ei saanud täit selgust, on täna siiski imeline päev. Sõna otseses mõttes - tuks tuks tuks.

Äärmiselt intrigeeriv. Elu on nii vapustavalt põnev olnud viimased kaks nädalat. Ja see põnevus jätkub veel vähemalt kaks nädalat.

Eelnevad laused on öeldud väga suure irooniaga.

Pähh.

Üritan olla hästi hea naine.

Mitmes päev haige olla see nüüd ongi? Ahjaa, üheksas. Oeh.
Tahaks lihtsalt paariks kuuks magama jääda ja ärgata kui õues on juba roheline ja soe. Miks inimene ei saa talveunne jääda? Reaalselt, ma mõtlen, mitte südames. Irooniline on siinkohal see, et ma ei suuda isegi pikutada enam. Väsinud külili olemast, tahaks värskes õhus jalutada ja nautida seda asja, nimega elu.

Neljas voodirežiimi päev. Ja juba ma tunnen, et hakkan vaikselt hulluks minema. Kogu aeg nelja seina vahel passida on täielik piin. Missest, et õues on tajutav temperatuur üle kolmekümne miinuse, ikkagi tahaks kasvõi poodigi jalutada. Keha on nii masendavalt nõrk ja väiksemgi pingutus teeb haiget. Tantsimisest võin lähikuudel ainult und näha :( Üldiselt ei ole see aasta minu jaoks meeldivalt alanud. Ehk märtsikuust läheb paremaks - ka eelmisel aastal oli nii. Hope so.

Mõnikord on asjad nii kahevahel, et õige ja vale otsuse tegemine tundub võimatu. Ja lihtsalt ei suudagi otsustada. Istu kasvõi süte peal, aga otsustada ei suuda. Soovitati münt õhku visata... et küllap mündi langemise ajal tead, mida teha. Oleks see vaid nii lihtne. Kui ma vaid teaks.