Seoses sellega, et täis sai kirjutatud järjekordse päeviku viimane lehekülg on jälle tunne, et uus etapp elus algamas. Kuidagi on nende päevikutega nii viimastel aastatel, et kui mõni saab täis, siis on algamas mõningased muutused... Sel korral - suured muutused. Hirmutavalt suured, aga kindlasti sellised, mis toovad veel palju palju rõõmu mu ellu :)

Mitu päeva vahtisin õues rabarberipõõsast, täna hommikul ei andnud neelud enam järele. Tegin ära. Minu esimene rabarberikook. Maru õnnelik, et nii hästi välja kukkus. Serveerituna külma jäätisega, oiii kui maitsev. Soovitan.

Ööpimeduses tuleb igasuguseid mõtteid pähe. Ka selliseid, mida üldse mõelda ei tahaks. Sundmõtted justkui, öelgem.

kevad maal

Imeline nädalavahetus oli. Tundsin rõõmu ja armastust, naersin palju. Täna sain kahjuks järjekordse halva uudise.

Depressioon näitab jälle oma võigast pead? Roomab roomab salamisi lähemale... aina lähemale.

Viimasel ajal ei oska ma magada. Parima tahtmise korral, suurimagi une korral...ikka ärkan esimest korda hiljemalt kell kolm öösel. Siis õnnestub enamasti küll uuesti uinuda, aga viie-kuue vahel ärgates on jama majas - enam magama ei jää. Uni läheb nii pooleteiseks tunniks täielikult ära. Tassike teed ja paar võileiba ning täiuslik vaikus, mis varahommikust maja valitseb. Tegelikult mulle isegi meeldib nii. Kahjuks pole rõõmustada midagi - nii seitsme aegu uuesti voodisse ja siis ikka poole lõunani välja...uuesti ärgates, nagu zombi. Ons ehk mingit hea une teed olemas, mille manustamine enne õhtust uinumist garanteeriks ärkamisteta une hommikul üheksani? Ma ei mäletagi enam, millal ma terve öö lihtsalt MAGASIN.

Kui sa oled vähemalt ühe korra millegi kohta mõelnud, et see ei ole õige, siis ilmselt see ei olegi.

Šokiteraapiline neljapäevaõhtu Tartu traumapunktis selja taga... täna hommikul on igas muus mõttes väga halb olla. Tööle igatahes jälle ei lasta. "Puhka", anti käsk kätte. Oeh.

Retsept, kuidas mitte pettumust tunda - ära usu lubadusi. Lihtne.

Vahepeal on ikka väga väga raske olla keegi, kes ma justkui pole, aga kes ma olema peaksin. Olla nagu sunnitud kellekski olema - raske on. Ja siis jookseb kogu närvisüsteem ühel hetkel kokku ja tunned, et enam ei jaksa olla see keegi, kes ma nagu pole ja nagu olema peaksin või nagu olen ka. Ühesõnaga ma olen täiesti segaduses. Kuidas siis olla? Kuidas olemata olla? ...Ei saa ju olemata olla.

Kui teie saaksite teada midagi, mis puudutab üht head sõpra, aga mille avalikustamine teeks talle haiget, siis mida te teeksite? Kas räägiksite sellest hoolimata või loodaksite, et tõde ilmutab end mingil ajal iseenesest?

Oh, kuidas mulle meeldib elada jõe ääres. Mitte, et ma aknast voolavat vett näeks, aga 5-minutiline jalutuskäik ning olengi jõe juures. Nii kahju on siit Karlovasse kolida. Nii nii kahju lihtsalt. Hakka või Karlovasse suuremat tiiki kaevama - et ainult saaks vett vaadata :) igatahes uus elu selle kevadega. Jälle!

Ametlik ootusärevus. Homme on igas mõttes oluline päev. Ega muud üle jäägi kui ainult loota. Loota, et kõik on hästi ja loota, et veab. Kes raatsib, hoidku pöidlaid.

kevadeigatsus

Kevadpäike juba paistab, seda on tunda. Nüüd võiks lumi kiiremini minna, kogu Eestimaa uuesti sündida oma hiirekõrvulistes puudes ja esimestes lumikellukestes...

Nii hea on näha oma vanemaid õnnelikena. Tehke selleks kõik, mis teie võimuses :)

Maal. Magasin õndsalt 9,5 h. See on üle pika pika aja kõige korralikum magamine üldse. Vaikne tuba ja täpselt õige temperatuur. No nii hea. Juba ainuüksi une kvaliteedi pärast tasub järgmised kaks nädalat siin olla.

Tsiteerides üht tuttavat "ei tohi liiga kinni selles olla, et oled haiget saanud".
Nii ongi. Armastus ei saagi olla kogu aeg üks tants ja trall ning lust ja lillepidu, vahepeal on draamat ka vaja. Okei, selliseid tundeid rohkem ei tahaks kogeda tegelikult. Point on lihtsalt selles, et mõne inimese puhul lihtsalt peab veel ühe võimaluse andma. Ma olen tegelikult õnnelik, et minu võimaluste andmise limiit veel täis ei olnud saanud.

Lõpetuseks ei oska muud öelda, kui et armastage inimesi enda ümber ja püüdke neile andeks anda kui nad teile haiget teevad. Sest kui hea ületab tegelikult halva, siis ei tohiks loobuda.

Mõnikord peab suutma endast välja poole mõelda, et näha nn suuremat pilti. Kui sa seda näinud oled, siis tuleb selgus. Saad aru, mis see on, mida sa tegelikult tegema pead.
Kui üks hea asi muutub äkki halvaks, kas peaks selle siis kohe elimineerima? Kui teisest võimalusest on saanud juba kolmas, neljas ja viieski, kas peaks siis ehk lõpetama võimaluste andmise? Kes ütleb, millal on piir? Keegi võiks ju öelda, kui ise aru ei saa. Kahjuks ei saa keegi teine seda öelda. Selline see elu kord on - otsused tuleb langetada ISE ja tagajärgedega maadelda ISE.

Tunne on selline, nagu ma oleksin katki läinud. Vist olengi. Järjekordselt. See kord ei kukkunud ise, vaid lihtsalt visati vastu seina puruks. Tükid vedelevad nüüd toa erinevates osades laiali ning ma olen liiga nõrk, et end uuesti kokku panna. Kunagi panen, aga veel mitte.

Lõpuks oled ikkagi sina ise ainus inimene, keda siin maailmas usaldada saab. Nii on see alati olnud ja ärgem hakakem illusioone looma, justkui võiks miski kunagi muutuda. Usalda iseend ja kõik on korras, ära usalda kedagi teist. Mitte kedagi teist.

Täna ma koristasin ja süda ei hakanudki kurgus hüppama. Kiirenes küll, aga rütmist välja ei karanud. Täitsa armastan oma südant täna :D
Lisaks suutsin mingi kahtlase välimusega, aga enda maitsemeelele vägagi sobiva pläusti kokku keerata... kartul, brokkoli, punased oad, tomat ja sibul. Nomnomnom. Päev on korda läinud, missest et pool alles ees. Vahest on kodus siiski hea :)

Neljas haigusnädal alaku. Enam ei viitsi isegi mossitada. Filmibuum hakkab läbi saama, järg on raamatute käes.
Lisaks peaks mainima, et tegelikult on mul ikka imetoredad sõbrad ja sugulased!

Mõttejõul on võimas vägi. Ei tasu pead norgu lasta, siis läheb kohe miski sitasti. Positiivsus ennekõike ja nina päris upsakalt püstigi kui vaja. Ausõna.

Naljakas, et mõni sõber osutub viimasel ajal nii järjekindlalt kellekski pealiskaudseks egotsentriliseks... libasõbraks. Võib-olla olen ma liiga palju nelja seina vahel olnud ja kujutan seda ette. Then again, võib-olla mitte.

Kuigi ma ei saanud täit selgust, on täna siiski imeline päev. Sõna otseses mõttes - tuks tuks tuks.

Äärmiselt intrigeeriv. Elu on nii vapustavalt põnev olnud viimased kaks nädalat. Ja see põnevus jätkub veel vähemalt kaks nädalat.

Eelnevad laused on öeldud väga suure irooniaga.

Pähh.

Üritan olla hästi hea naine.

Mitmes päev haige olla see nüüd ongi? Ahjaa, üheksas. Oeh.
Tahaks lihtsalt paariks kuuks magama jääda ja ärgata kui õues on juba roheline ja soe. Miks inimene ei saa talveunne jääda? Reaalselt, ma mõtlen, mitte südames. Irooniline on siinkohal see, et ma ei suuda isegi pikutada enam. Väsinud külili olemast, tahaks värskes õhus jalutada ja nautida seda asja, nimega elu.

Neljas voodirežiimi päev. Ja juba ma tunnen, et hakkan vaikselt hulluks minema. Kogu aeg nelja seina vahel passida on täielik piin. Missest, et õues on tajutav temperatuur üle kolmekümne miinuse, ikkagi tahaks kasvõi poodigi jalutada. Keha on nii masendavalt nõrk ja väiksemgi pingutus teeb haiget. Tantsimisest võin lähikuudel ainult und näha :( Üldiselt ei ole see aasta minu jaoks meeldivalt alanud. Ehk märtsikuust läheb paremaks - ka eelmisel aastal oli nii. Hope so.

Mõnikord on asjad nii kahevahel, et õige ja vale otsuse tegemine tundub võimatu. Ja lihtsalt ei suudagi otsustada. Istu kasvõi süte peal, aga otsustada ei suuda. Soovitati münt õhku visata... et küllap mündi langemise ajal tead, mida teha. Oleks see vaid nii lihtne. Kui ma vaid teaks.

Kuidas ma ka ei püüaks sellele mitte mõelda, ma lihtsalt ei suuda sellele mitte mõelda. Oeh. Millal kergemaks läheb? Ma lihtsalt ei tohi üldse enam mõelda. Kui hea kui niimoodi teha saaks... mitte millelegi mõelda.

Unenägudemaailm ja reaalne maailm polegi alati pöördvõrdes. Täna vastu hommikut nähtud unenägu ostus 100% detailsusega samal hommikul tõeks. Üldiselt istusin päris tükk aega lihtsalt tooli peal ja ootasin, et südame puperdamine järele jääks.

Me kõik soovime enda juurde inimesi. Isegi need soovivad, kes ütlevad et ei soovi. Me kõik soovime lähedust. Isegi need, kes armastavad üksiolemist ja vabadust. Aga kogu aeg nii ei saa, sest siis läheb hulluks. Igaühel peab olema keegi, kelle juurde ta saab igal ajal minna. Aga kõikidel ei ole. Ja need, kellel ei ole... noh, nad muutuvad millekski robotite sarnaseks või siis lahkuvad siit elust. Hoidkem neid, kes meil on, sest nad ON.

Meeleolude kõikumine on teemas. Hetkel tahaks lihtsalt midagi puruks peksta.

jäälilled köögiaknal ja pärastlõunane tervisesupp - minu ilus laupäev :)

Ja polnudki põhjust depresseerumiseks. Eksam, mis tähistati ÕISis mitu päeva tagasi 0-ga ei tähendanudki läbikukkumist, tulemus lisandus alles täna õhtul. Üüratult suur rõõm oli seal B'd näha. Selline tunne, nagu oleks oscari võitnud :D ausõna!
Mina ju ei tea neid ülikoolisüsteeme enam, kurat! :) tekkis adrenaliin ja ülim motivatsioon järgmiseks eksamiks õppida. Kui see nüüd kestaks ka...

Ilusat pidu kõikidele, kes täna linnas on. Mina loen veel ajukeemiat ja poen siis voodisse.

Võitled pool ööd selle nimel, et suudaksid magama jääda, kuigi keha on juba kell üheksa õhtul nii väsinud, et vajuks vaikselt toolilt põrandale, aga siiski õnnestub uinuda alles mõned tunnid enne ärkamist. Kogu aeg tiirlevad peas lausekatked, küsimused, eneses kahtlemine. Kõik see tekitab nii palju stressi ja masendust, et kogu aeg on lihtsalt süda paha. Kõike seda saadab muidugi väike palavik ja peavalu. Lausa suurepärane. Jaa, ma pirisen, aga on põhjust ka.

Üle enese varju ei saa hüpata. EI SAA! NO EI SAA, KURAT! Jalast ka ei saa teda sikutada, mitte mingit moodi ei saa kätte. Nii tigedaks ajab. Ooooaaah. Täielik juhe kuu.

Enesetunne on lihtsalt äärmiselt sitt. Tahaks oksendada ja magada.

Vesi kui unenäosümbol... tähendab mida? Nägin täna täiesti haigeid unenägusid jälle. Mõlemas oli domineerivaks elemendiks vesi. Esimeses püüdsin meeleheitlikult vee voolamist takistada, teises unenäos viskasin klaasitäie vett kaela minu voodis amelevatele inimestele. Freud kirjutab, et vesi viitab alateadvuse soovile olla seksuaalselt sõltumatu ja vaba. Aga Freud tõlgendas kõike seksi läbi, seega ma teda eriti ei usaldaks.

Never give up ! Isegi läbi pisarate tuleb edasi rühkida.

eksamite-eelsed unenäod

nägin täna öösel unes, et põgenesin kinnisest hullumajast... lõin küünarnukiga akna katki, nagu mingi action woman, hüppasin aknast alla ja jooksin siis üle suuuure heinamaa oma vabaduse suunas. redutasin metsatukkades ja varjasin end võõraste küünis, vahepeal muutusin taksikoeraks ning siis kohtasin sadu kilomeetreid eemal kusagil suuuuures rahvuspargis Lonat, kelle kätte oli imekombel sattunud mu rahakott, nii ta siis päästis mu suurest kitsikusest välja ja jätkas oma teed... täiesti ulmeline unenägu, ammu pole midagi nii lõbusat unes näinud :D see on see, kui õpid poole ööni psühholoogiat - alateadvus genereerib unenägudesse kõike seda, mida inimene päeva jooksul kogenud on.
tean, et teine unenägu oli mul täna öösel veel. seda nii detailselt ei mäleta, aga igatahes olin jälle sunnitud põgenema, sest keegi oli lavastanud mu mingis mõrvas süüdi kusagil kaugel maal.. jõudsin eestisse ära, aga jälitati mind kodumaale ja siis hakkasin otsima võimalusi tagasi välismaale põgenemiseks... sain mingi bussiga lätti, sealt aga otsustasin edasi häälega minna... kohtasin kaht noort kodutut, kes olid nõus minuga koos trippima ja nii me siis läksime kolmekesi tee äärde.. ja siis ma kahjuks ärkasin.
unenägusid võiks saada salvestada videole... et paned õhtul enne magama jäämist enda pea külge mingid elektroodid, mis kõik info videosse viivad... hommikul lükkad video käima ja vaatad, nagu mingit filmi. päris põnev oleks.
järjeunenäod olid mul vanasti üsna sagedased ! niimoodi võib iseenda peast raamatu kokkugi panna :D

Mind ajab marru, et ühest väikesest libastumisest aitab, et jälle sellele allakäigu spiraalile trippima jääda. See ajab nii marru, et ma kavatsen uuesti üles ronima hakata. Votmis ! Ma saan kõigega hakkama kui tahan.

Ma kohe mitte ei tahaks vinguda, aga kuradi raske on õppida, kui sa oled äsja külmetunud.. kõige suurema nohu ja uimasuse staadium üldse ning laupäeval on eksam, mida ma põen vähem kui teisi, aga sellegi poolest kardan, sest tegu on esimesega peale kolme-aastast koolipausi. Ma ei tea - soovige mulle edu või midagi.

aasta uus !

Uus aasta algas väga ilusasti. Kainelt, esiteks ! Ja koos inimestega, kes on kõige tähtsamad mulle. Esimesed inimesed, keda südaööl kallistasin olid minu oma õde ja mees.. Ütleks, et väga õigesti alanud aasta. Mitte nii, nagu eelmine või üle-eelmised. Igati rahul. Selleks aastaks ma mingeid lubadusi ei anna. Muidugi ma mõtlen enda peas, mida tahaksin saavutada, aga need on pigem eesmärgid üldse, kui et eesmärgid üheks käibel olevaks aastaks.
Tahaks lihtsalt öelda kõikidele inimestele, kes mu ümber on ja kes mind hoiavad KUI VÄGA ma teid armastan. Lugege seda kui varahommikust emotsioonidepuhangut või mis iganes, aga tegelikult on see lihtsalt tõsi.