Täna tõdesin, et ma ei oska enam teha midagi, millega veel aasta tagasi üsna edukalt hakkama sain - ma ei oska enam ahju kütta. 3,5 h jebimist, et ahi üldse soojaks läheks või, et viimane puutükk leegi üles võtaks.. siuke kammajaa. Päris läbi omadega :D ei tea, kas jaksangi trenni teha enam selle jama peale. Varsti peaks jälle kütma, äkki edaspidi tulen paremini toime. Igatahes suur on minu rõõm sõprade üle, kes viitsivad virtuaalsel teel ahju kütmist juhendada. Muidu vist siiamaani loobiks halge ühe kaupa ahju ning puhuks leeki üles. Puuuh. Aitäh teile :D Tegelikult ilma naljata, ausalt.

Täielikult rock ja metal ballaadide lainel... rahu hinges voolamas või nii.

Naljakas, kui lihtne võib mõni asi olla. Muidugi eeldusel, et oled esmalt piisavalt julge selle palumiseks.

Täna on igatepidi mõnus päev. Sain lausa poole üheksani hommikul magada, kohvi maitses hästi, käisin loengutes, tegin trenni ning õhtul lähen veel kinno ja poole öö pealt vennaskonda kuulama. Suht muhe, ma ütlen.

Liiga sügavalt enda sees kinni. Kui inimene väärtustab liiga palju kõike seda, mida tema teha tahab, siis on see egoism? Ma ju näen küll enda ninaotsast kaugemale ja ma oman empaatiavõimet, aga sellegipoolest... miks on alati nii, et teen seda, mida mina teha tahan, ka siis kui mõnel väga tähtsal inimesel on mind tegelikult vaja. Ma ei ütle, et ma alati niimoodi teen. Aga ma lihtsalt ei saa endast aru enam. Kes ma selline olen? Ja miks ma ei suuda üldse parem olla?

Andestamine on midagi, mida igaüks teha ei suuda. Hindan väga kõrgelt kõiki, kes sellega hakkama on saanud, misiganes kontekstis.

Kurb hakkab mõeldes, et kunagine väga tore inimene on end praktiliselt täiesti põhja joonud. Ja ma ei räägi hetkel üldse endast! Eile zavoodis sai märgatud ja kurvastatud. Nagu MILLEKS? Elu raiskamine.

Kui vaikus muutub liiga valjuks, siis tuleb karjuda!

Ma ei tee mitte iialgi neid eksameid ära jaanuaris. Mulle lihtsalt ei jää mitte miski meelde. Kohutav. Ma pole nii ammu pidanud midagi õppima, et ei oska enam. Lihtsalt ei oska. Ving ving.

Lausa ulmeline, kuidas saab mõne eemaloldud päevaga teist inimest nii hullult igatsema hakata, et uuesti kohtudes on tunne nagu vastarmunul, liblikad kõhus lendamas. Niimoodi juhtus minuga eile. Ja mulle meeldib see tunne. Mulle meeldib, et need liblikad on alles ka täna hommikul, piiludes voodi poole, kus tema veel vaikselt magab.

Jõud otsas. Enam ei jaksa. Köhin ja aevastan. Ja ei saa haiguslehte lubada, mitte ei saa.

Millal on depressioon liiga sügavaks muutunud? St, kuidas peaks kõrval seisev inimene aru saama, et teine enam omal jõul asjast välja ei tule? Tean, kuidas oli mu enda puhul - keegi ei saanudki aru, kuni ühtäkki ma lihtsalt ei suutnud enda meelehärmiks nutmist lõpetada ja olingi sunnitud abi otsima. Kõikidel inimestel pole aga sellist hetke, samas on näha, et miski on väga korrast ära. Kuidas aidata kedagi, kes võib-olla ei taipa isegi, et ta abi vajab? Mul on kaks sõpra, kelle pärast olen väga mures...

korterit pakkuda sinul või su tuttaval??? KIIRE!!!

Kui keegi teab kedagi, kes üürib Tartus korterit maksimaalse hinnaga 100 euri kuus, siis oleksin väga tänulik info eest. Ma ei otsi endale, ütlen kohe, aga üks väga tore inimene otsib ja tal on tõesti kiiresti-kiiresti vaja. Super oleks leida otse omanikult. Ma muidugi eriti ei looda, aga sellegipoolest küsin igas võimalikus infokanalis. Niisiis, kas keegi teab kedagi???

Kui mu pangakontole kusagilt nii 1000 eurot pudeneks, oleksin väga tänulik!

Elu ja juhused selles. Kohata peol head sõpra, keda pole kolm aastat näinud õhtul, mil algselt oli plaanis varakult kodus magama minna või leida tänavasillutiselt eurone münt siis, kui rahakotist tuul parasjagu läbi on hakanud käima. Mida iganes. Õnnelikud juhused on need, mis muudavad hallimagi päeva vikerkaarevärviliseks ning panevad naeratama, seest poolt välja poole. Eile oli üks selline paljude inimeste jaoks. Ja olgugi, et endal on vahepeal raske... nähes teiste naeratavaid nägusid ja õnne - see nakkab :)

Jalutasime pikalt Emajõe äärt mööda, turnisime ja kiikusime Tähtvere lastepargis, sõime suppi ning tegelesime mitu tundi hasartmänguga... haledalt kaotasin potikus, aga valetamises võitsin. Ütleb nii mõndagi minu kohta?! :D

Täna pidi olema super tore õhtu sõprade seltsis. NOONIII. Katastroof! Ja see on veel üsna leebelt öeldud. Ma ei saa aidata inimest, kes end aidata ei lase. Ma ei saa rääkida inimesele aru pähe, kui ta kuulata ei taha. Täiesti võimatuid asju juhtus täna.
Lisaks on minu armas fotoaparaat suure tõenäosusega rikutud, sest mingi prillidega mõrd otsustas selle klaasitäie õllega üle kallata. Ma olin nii vihane, et käed ka värisesid. Vedas naisel, et ta kusagile ära kadus, oleksin ta muidu lihtsalt maha löönud ilmselt.
Ainuke positiivne asi, mis tänasest õhtust hinge kajama jäi on see,et vaatamata kõigele, mis on olnud... mul on maailma parim mees. PARIM! Aitäh.

Aga zavoodi uus turvamees on nii pointless, et halb hakkab. Minu vanaema tuleks ka turvamisega paremini toime, kui tema!!! Gaadteemit!

Energia ülejääk ja imeline tervenemine, nii sobivalt - reede õhtuks. Täna ma lähen linna peale, oojaa. Sõps on linnas ja kõik emotsioonid on kuidagi positiivselt podisevad üleüldse. Tööpäev oli väga mõnus ja .. mis sa veel elult tahad. Kuradi kaunis, ma ütlen!

Kui sa tead, et sa teed midagi valesti, aga teed seda sellest hoolimata ikka, siis mismoodi saaksid end tegelikult aidata? öeldakse ju, et midagi ei tohiks endas alla suruda. Samas teadvustad endale, et vaimne agressioon teise inimese suhtes on kohutav ning tead, et ei tahaks ise mitte kunagi sarnases olukorras olla. Võid isegi teada mõnd sõpra, kes on selle tee juba ise läbi käinud. Aga ikka sa teed neid asju... endal peast kinni hoides, ennast mitte mõistes, tundes hulluks minemise võimalikkust. Mida siis ikkagi teha?
Ma soovin, et ma teaksin vastust.

Antibiootikumide šokk minu kehas. Iiveldus, krambid kõhus, pearinglus, peavalu, keha hõõgub palavikuliselt, aga kraadiklaas näitab ainult 35. Täiesti kohutav hommik. Ja mõelda, et ma PEAN täna tööle minema. Veab, kui bussis pilti tasku ei pane!

on hingedepäev. süüdake küünlad kõikidele, keda meie seas enam ei ole. meenutage.
ja ärge kurvastage. sest nad siiski OLID! ja selle võrra on meie elu palju rikkam.














"...ta on küll surnud, kadunud siit ilmast
ja elavatel kurb on olla sedasi,
ent ta ei soovi, et langeks pisar teie silmast,
sest Tema süda elab ikka edasi."