Ja see on jälle juhtunud. Unehäired. Juba teist ööd jutti olin suuteline magama max 2 h kogu öö kohta. Haige värk. Ja ma pole ainus. Koos teise inimesega terve öö voodis sipelda niimoodi ja siis hommikul tumedate silmaalustega üles tõusta, sest ühel tuleb minna ja teisel tuleb minna.. Õudus. TAHAN MAGADA!

Vaikimine on ajuti väga vajalik ja isegi soovitav tegevus, aga rääkimise jõud on siiski üle kõige. Asjad TULEB selgeks rääkida, mitte sõnatult või vihasena lahku minna. Õnneks on mul olemas inimene, kes suudab rääkida.

Kui hästi sa tunned inimesi enda ümber? Kui tugevad või nõrgad nad sulle tunduvad? Järjekordselt leidis tõestust fakt, et inimese fassaad on hoopis midagi muud kui ta sisemus. Kõik asjad tuleb endast välja elada, siis kui tarvis... Vaja naerda, siis naera südamest, vaja karjuda, siis tee sedagi jne jne.
Masendav nädalavahetus oli. Veel üks ja puhkus ongi läbi. Mõnes mõttes ongi hea, et tööle ära saab.

Eilne öö oli vaieldamatult selle suve kõige jubedam.

Istun oma kolmanda korruse akna all. Läpakas asetatud aknalauale vastu vihmapiiskades aknaklaasi. Toas põleb tuli, aga hämar on. Õues on ka. Vihma sajab hommikust peale. Nii sügise tunne. Ja nii mõnus on olla, kuigi natukene uimane.
Van Morrisoni aegumatu muusika mängib taustaks.
Hea päev. Lihtsalt hea.

Eile öösel raekoja platsis filmi vaadates tundus küll viimnepäev käes olevat, nii kuradi külm oli. Õnneks esmaspäevast jälle LIIGA soe.

Ja ongi käes - selle suve esimene tsükkel. Õnneks algab 13 päeva pärast töö pihta.
Eile oli üldse veider, lähenev täiskuu või mis iganes, aga kõik inimesed, kellega ma päeva jooksul rääkisin trippisid mingil veidral emotsioonide karussellil ringi. Ühel oli hullem seis kui teisel, õhtul võtsime end lõpuks kokku siinmajas. Kutsusime inimesed külla ja jõudsime lõpuks tartuffi raames filmi ka kaema. Ja olles "Benda Bilili" ära näinud hakkas minul küll häbi, et ma üldse masenduses julgesin olla. Super filmi- ja muusikaelamus.

Istun aiamaja ees vilus ja kaifin võimalust oma päris kodus täiesti üksinda olla. Õde on Poolas, ema põrutas sugulastega Pärnusse, isa tiirutab kusagil autoga ringi ja vanaema läks rattaga alevi peale. Sellist üksinduse luksust siin just sageli ei kohta! :)