Palju palju õnne, kallid Lona ja Ott ! :) baka - check !

Mõnikord on vaikus parem kui sõnad. Ja mõnikord on sõnad olulisemad kui vaikus. Eriti loll tunne on, kui ei suuda aru saada, millal see või teine parasjagu sobib. Siis naeratad kohmetult ja ütled üks-kaks sõna ehk.

Ma tahaks kusagile mere äärde. Linnamürast eemale. Ärgata hommikul lainete loksumise mitte autosireenide peale! Äratuseks joosta vette ja ujuda, kuni uni ära läheb. Mitte tiksuda suitsu ja kohviga kolmanda korruse aknal, silmad rähma täis.
Teistsugune on olla viimasel ajal. Soovid on muutunud. Vaikselt, aga stabiilselt.

Iha teeb trikke. Kõikides rakkudes üksainus soov. Kogu aeg. Mis toimub?

Jaanipäeva tuultemöllus kihutasime bussiga Lääne-Virumaale. Lõke minema ei lennanud, grillitud sai liiga palju liha, suure kiiguga mäe otsas kiigutud ning mis peamine - terve pundi sõpradega koos oldud. Igati kordaläinud jaanipäev, mis tipnes laupäevaõhtuse mitmetunnise jalakeerutamisega genis ;D

Suvi on alanud. Puhkus on alanud. Enne 25. augustit tööd tegema ei pea. Mis ma vaba ajaga peale hakkan?

Totter tunne. See esmaspäeva õhtul purjus olemise totter tunne. Oh elu.

Vihm uhub minema kõik halva? Kas kõik hea ka?


Kuidagi sant on olla. Vaimselt.

Tänase päeva märksõnad on õndsus, rahu, hingeline tasakaal ja lihtne õnn.

Kellegi minu jaoks anonüümse autori lause, mille kopisin kadi blogist:

My grandfather once told me: when you see a bomb coming towards you, don't run from it, run towards it.. That way it flies over you, otherwise it will catch you.

Nii meeldib! Ja nii PEABKI!

Kui mõelda tõenäosustele, siis kui suured nad tegelikult on? Täna selgus, et vahepeal võivad nad ikka väga totakalt suured olla. Tuled püsti, et end tänavamüra eest akna sulgemisega kaitsta, vaatad samas aknast välja ja näed oma minevikku mööda tänavat alla jalutamas. Ja akna sulgemisele oli vaja voodis pikutades enne loomulikult viis minutit mõelda ja alles SIIS tegutseda ning tänavajupike, mida oma aknast näen on nii imepisike muideks. Tõenäosused sakivad! Tegelikult okei.. panevad imestama lihtsalt.

Ainult mina oskan 30-kraadiste kuumadega endale hingetoru- ning otsmikukoopa põletiku sebida. Elagu antibiotsid, nämm nämm.

Nagu sina maailmale, nii maailm sinule. Ringid ringid, lõputud ringid. Pääsed ühe ringi seest välja. Imekombel. Ja vupsti! Leiad end juba uue ringi sees tiirlemas. Ega ruutudega parem seis pole, nondes jääd nurkadesse toppama. Samuti lõputult.

Peavalu, nohu ja palavik. Karma is a bitch!

Ma lihtsalt ei või... kummitused kummitama kipuvad.

Jõudsin ka lõpuks randa ja ujuma. Kuradima mõnus oli sulistada ikka. Nüüd siin korteris olen nagu kala kuival. Hiljem tuleb veel üks veetiir teha ja virmalisi püüda.

Mingine teatud tüüpi emotsionaalne surm on vist saabunud. Mitte mingisuguseid tundeid ei ole. Täiesti tuim. Pohmell? - see enamasti krutib just kõik üles. Mis mul siis viga on? Mulle ei meeldi nii. MA TAHAN TUNDA. Ma ei taha olla puunukk.

Igal pool on palav ja kleepuv olla. Ainult eile õhtul peale päikeseloojangut emajõe ääres tšillida oli küll hea. Nii nii hea, et ma nüüd jõe lähedal elan. Elu on kohe palju ilusam. Ausalt. Nägin üht ilusaimat päikeseloojangut ka ning loomulikult polnud mul just SIIS kaamerat kaasas, krt. Täna õhtul uuesti sinna samasugust loojangut lootma ja seekord kinni ka püüdma.

Mul on vaba päev ja ma ärkasin aknast tuppa paistva päikese peale juba kell pool kaheksa hommikul. Oleks pidanud minema linna peale asju ajama, aga hüppasin hoopis raamaukogust läbi ning sõitsin bussiga maale. Nii ilus ja soe on. Paljajalu murul lipata...mmm. Vanaema andis süüa ja positiivset energiat. Nüüd kohe kohe õue lugema-päevitama. Üks väga kaunis päev lihtsalt.

Ma mõtlen jälle, et mul on ikka kõige imelisemad sõbrad! :)

Hõissassaa, oh seda rõõmu. Saimegi kolitud :) Platseerume nüüd täitsa teises linnaosas. Helista ja küsi aadressi kui külla tahad tulla :P

lasteaia lõpupidu :)

Minu esimene lasteaia lend sai eile õhtul kell viis kooliteele saadetud. See on naljakas, kui kiiresti läheb aeg ja kui väga suudad armastada lapsi, kes pole su enda liha ja veri. Mõtlesin, et mina olen selline tugev, ei nuta. Aga nähes neid nii ilusasti vigadeta lõpupeo kavaga hakkama saamas.. kõik laulud olid peas, kõik tantsud selged, keegi ei lollitanud... Vahepeal oli ikka päris raske silmad kuivad hoida :)
Lisaks veel ilusad lõpusõnad lapsevanemate poolt ja õuepeole järgnenud istumine rühmas. Õhupallid laes, martsipanikujukestega tort, nõiajoogid, jmt. Ja kui siis üks poiss lasteaiast ära minnes nutma veel hakkas.. No emotsioone oli nii palju, et eile õhtul olin kell pool kümme täiesti tühjaks pumbatud ja läksin magama ära.
Fantastiline päev oli.