Lootusetus on sümptom, mitte fakt!
Lootusetus on sümptom, mitte fakt!
Lootusetus on sümptom, mitte fakt!
Lootusetus on sümptom, mitte fakt!
Lootusetus on sümptom, mitte fakt!
Lootusetus on sümptom, mitte fakt!

Niimoodi sisendab Eve endasse positiivsust!

Masenduses inimesel ei ole vaja nuttu ja rahusteid, vaid sõpra ja alkoholi!

Minu isiklik-kogemuslik aforism tänase õhtu põhjal.

Ja mul on maailma toredaim õeraas! :)

Pagan võtaks! Ma olen täiega nördinud.
Once again, I don't know what I want!

Ma olen nagu narkomaan juba. Miks nagu? Täitsa narkomaan kohe. Ainult tabletid ja tabletid. Mõni ime, et mu immuunsüsteem näkku paneb ja üldse normaalselt elada ei lase.
Tänane uudis on siis see, et sain silmapõletiku tüsistusena endale nüüd põskkoopapõletiku. Jube lahe. Jälle sinisel lehel. Ma ei jõudnud vahepeal töölegi minna.
Täielik katastroof!!! Viimane raha läks rohtude peale ära täna, nüüd peab jälle emalt-isalt küsima hakkama...nii nõme. Aga päris jube kui neid ei oleks, siis ma küll ei teaks, kust raha saaks... okei, Carol on... aga kui teda ka poleks. Aga nii ei tohi mõelda üldse.
Konutan siin kodus edasi. Trips ja Ronja vaatavad vist, et ma olen imelik! :D

Hullumiseni!

Lahe! Täna tundsin esimest korda, et võin päris reaalselt hulluks minna. Ja ma ei mõtle mitte natuke hulluks, kes kuuleb valesti ja ei pane asju tähele ja ajab niisama segast vahel, vaid ikka kohe täiega 100% hulluks. Hullumaja väärt hulluks!
Ma ei saa aru, miks mõtted, mis vahel tunduvad nii... ütleme, et talutavad... muutuvad vahel teatud olukordades...või tegelikult pigem lihtsalt niisama... nii pööraseks. Nagu mitte millelegi ei oleks lahendust olemas enam! Et kõik on ikka totaalselt vsjoo.
Kui need hullu-hood möödas, siis naudin jälle seda kõikehõlmavat rahu. Näiteks praegu olen rahulik jälle. Avastasin, et ma ei saa vaikuses olla enam... niipea kui vaikus käes, tulevad hullud mõtted ka pähe. Seega tegutsesin oma hullumise hoost üle saamiseks nii: keerasin raadio lõugama, panin koridoris tapeeti, pesin põrandad ära, vaatasin "Kodus ja võõrsil" samal ajal teed juues ja küpsiseid süües (mis on tegelikult imelik, sest mulle ei meeldi küpsised tavaliselt...vaid mõned üksikud sordid, täna aga õgisin soolakreekereid nii, et vähe polnud), tõmbasin arvutisse kolm filmi (üht hakkan peale selle väga huvitava sissekande tegemise järel vaatama) ning lõpuks lugesin veel Betti Alveri luulet ka.
Tavalistel headel päevadel ma küll nii tubli ei ole, nii et hullumisel on omad plussid ka veel. Aga tavaliselt ma ei suuda niimoodi oma energiat rakendada, vaid mõtlen ikka edasi ja hullun...hullun.

Igatahes, igasugune tegutsemine on hea.

Aga see ei muuda fakti, et tundsin end täna päriselt hulluks minemas. Päris jube tunne oli.

Oeh. Aga praeguseks on see parem...
Kuni järgmise hullumiseni siis!

Veel 15 minutit tagasi oli kõik jumalast hästi, nüüd on jälle kõik halvasti!